Andalucia 5

Siinmaal kipub sedasi olema, et lähed vaatama üht asja, aga leiad hoopis teise. Eilne algne plaan oli Grazalema ja Benaocazi kandis mägedes jalutada. Alternatiiv - Torrecilla (1907m) otsa ronimine oleks olnud liiga aegavõttev. Niisiis kruttisime me mööda kitsaid mägiteid kuni Rondani, otse läbi linna ja üle juba sügisesel reisil muljetatud silla Puente Nuevo. Siis aga tekkis gepsu "abiga" väike logistika-aps ja leidsime end tupikteelt. Kindla-peale-tagasitee asemel valisime ühe plaanivälise mägitee, muuseas kallutas sellele valikule ka selle tee äärde jääv sügisese matka kõige nunnum peatuspaik - üksildane mägihotell Dehesilla. Peale Benaojani küla läks tee päris kitsaks ja maastik (õigemini mäestik) tõeliselt kreisiks. Ühes vastutulija-läbilaskmise-taskus tegime fotopeatuse, ühtlasi nägime oru vastasnõlvalt otse meie alla kaarduvasse kuristikku viivat rajakest. Kui mööda maanteed edasi sõites viimaks selle raja alguspunktini jõudsime, leidsime ka infotahvli, mis lubas meile raja otsas mingit Hundidero koobast. Põnev nimi, kas pole :)
Juba raja alguses oli üsna korralik laskumine, mis viis vana mahajäetud elektrijaama tammini. Nüüdseks olen välja selgitanud, et 1920ndatel ehitatud elektrijaama ei saadudki käima, kuna järvealune pinnas on karsti täis ja vett ei õnnestu üles paisutada - enne neeldub ta maasse.
Sügavas nõos paiknev paisjärv oli sellist nägu, et hiljaaegu on temas küll mehiselt vett olnud, ent praeguseks paljastusid vaid mudaviirulised längus kaldad. Tamm oli mitmeosaline, üle esimese lüüsidega tammiosa jalutades algas kitsas kaljunõlval kulgev "camino del rey", mis viis teise, tõeliselt sügavat kanjonit tõkestava kaarja tammini. Muljeid on siinkohal sõnadesse raske panna. Mingit aimu nähtu mastaapidest saab facebooki laetud fotodelt, lisaks tegi Merit ka jupi filmi, mille loodan varsti kuskile üles laadida.
Värisevi-jalgu tammilt tagasi tulnud, jätkasime mööda treppe laskumist kuristiku põhja. Sinitaevas jäi üha rohkem meie peade kohale kaarduvate kaljude varju, õhk muutus jahedamaks, helid vaibusid. Vaid mõni üksik haki kraaksatus, kivikese kukkumine, tuvi tiivaplagin... Kohati oli trepp kaetud hiljutise kivilaviiniga, millest tuli ettevaatlikult üle turnida. Kuni viimaks, peale 150-meetrist laskumist, avanes ees mustav koopasuu. Selle ees, nagu Põrgulise kaev, laskus otse maa sisse sügav ümmargune šaht, mille põhja fotoka välklamp valgustada ei suutnud.
Koht mõjus meile sedavõrd aukartustäratavalt, et julgesime teineteisele vaid sosistada. Kuigi koopasuu oli kõrge ja avar, ei tihanud me kuigi sügavale sisse minna. Sellist tunnet kogen mina elus esmakordselt.
Hiljem lugesin, et koobas on ühenduses teisel pool mäeahelikku asuva Cueva Del Cato nimelise koopaga. Akvalangi abil pidi olema võimalik mööda maa-alust jõge ühest teise pääseda. See vist ei ole päris minu jaoks :)

Olles mööda 150 m treppe ja klibuseid nõlvu tagasi "üles" turninud, jätkus meie autoretk mööda Sierra De Grazalema looduspargi käänulisi mägiradu. Need olid taaskord ülivõrdeliselt lahedad. Mäed muutusid iga natukese aja tagant - tiheda männimetsaga kaetud; paljad hallid kaljunõlvad; varjulised tammikud; rohused kitsekarjamaad; madala kanarbikulaadse taimestikuga rohetavad nõlvad. Erakordselt hõre asustus: vaid mõni üksik hütt või väike valge külake mitmekümne kilomeetri järel. Muudkui mööda mäenõlvu looklev kitsas tee ja üha uued hurmavad vaated. Päev kiskus juba õhtusse ja vahepeal saime ka paar tihedat vihmasagarat. Peab ütlema, et viimaks tekkis neist mägiteedest juba väsimus. Paraku venis meie tagasisõit planeeritust märksa pikemaks, kuna ühel teeotsal seisis suur kollane hispaaniakeelne silt, milles sisalduv sõna "cortado" ei lasknud end peale sõnastiku lappamist muuks kui teesuluks tõlgendada.
Viimaks jõudsime Algecirase kandis rannikule ja sealt õhtuhämaruses tagasi Fuengirolasse tõid juba tuttavad kiirteed. Päevaläbisõiduks 360 km.

Andalucia 4

Vahepealsetest märkimisväärsustest:

* Pühapäevane vihm - selline, mida ka Merit ei ole väidetavalt siin elamise ajal näinud. Ülevalt mägedest tuli paksu mudast vett mööda tänavaid jõena alla. Kanalisatsiooniluugid kerkisid kaevude pealt üles ja vesi paiskas nad kõrvale. Järgmisel hommikul olid mitmes kohas suurtel teedel vee poolt kokku kuhjatud liiva- ja kruusavallid, mida siis jõudumööda koristama asuti.
Ent pühapäeva õhtupoolikuks ilm selgines ja "kohaliku eestlase" (ses mõttes, et juba aastaid siin elanud) Maire sünnipäeval saime juba rannas jalutada.

* Esmaspäeval väike reis Mihhase külla (Mijas Pueblo). See tiheda tänavatevõrgu ja säravvalgeks lubjatud majakestega mägiküla asub siinsamas lähedal, 5 km sisemaa poole, ja vaatamata arvukale turistidevoole on säilitanud oma ajaloolist hõngu. Eesti mõistes väikelinn oma pisikese künkatipul asuva Toompeaga - kirik, härjavõitluste areen ja imekaunis park põnevalt käänuliste jalgradadega ning aina uusi ahhetamapanevaid vaateid pakkuvate platvormidega otse kuristikunõlval.

* Teispäev - esimene tõeliselt päikeseline ilm. Sain mina siis ka esimest korda oma valge kõhu paljaks võetud (siinsamas maja siseõues asuva basseini kaldal) ja paari tunni jooksul ka roosa jume peale.
Õhtupoolikul jalutuskäik Torremolinoses. Üritasime muuseas üles leida kolme aasta taguse Maroko-reisi esimeseks peatuspunktiks olnud hostelit. Leidsime itaalia restorani, kus tookord õhtust sõime, ent hostel jäi tänavatelabürindis selgemate pidepunktide puudumisel leidmata. Pärast jalutasime veel biitšil (austades hispaania keelt pean ütlema playa'l), mis küll sarnaselt kodulähedase Fuengirola korduvalt läbijalutatuga on põhimõtteliselt samasugune tihedalt hotellide ja söögikohtadega palistatud tänav, ent millegi poolest siiski ka täitsa omanäoline. Rohkem raha, edevust ja glamuuri.

Täna plaanime minna pikemale autotuurile sisemaale, Ronda-kandi mägedesse.
Lennuliiklus näitab taastumise märke. Samas, KATLA all podiseb jätkuvalt tuli...

Andalucia 3

Väljas mürtsub äike ja ladiseb vihm. Üldse on minu siinoleku aja ilmad, erinevalt paari nädala tagusest Irma ja Peetri visiidist, olnud üsna puhkajavaenulikud. Päevitamisest on asi kaugel, pigem peab pidevalt taevasse vaatama, et kas üldse tasub nina toast välja pista. Osalt sellepärast, osalt ka seetõttu, et Meriti tööd on päevad ära killustanud, ei ole me peale teispäevast Malaga külastust enam kodunt kaugemal käinud. Lühemaid jalutuskäike koduümbruses oleme siiski iga päev teinud, eile näiteks kokku 14 km jagu. Kusjuures need ei ole eestimaised tasase-maa-kilomeetrid! :)

Tuhauudised teevad ärevaks. Üsna suure tõenäosusega ei õnnestu reedel plaanipäraselt läbi Oslo koju lennata. Eks paistab, kas saab lennupiletid hilisemaks või peab hakkama maismaatranspordiga läbi Euroopa seiklema. Töö juurest on küll puhkust veel nädalajagu, aga muud kiired tegemised suruvad selga.

Vähemalt siinne ilm peaks järgmisest nädalast suvisema poole keerama.

Andalucia 2

Leeduka soovitusi järgides parkisime auto ja suundusime ühele kahest viidatud matkarajast. See kulges järsunõlvalisse orgu paisutatud tehisjärve kallast mööda üha ülespoole ja... Vaated muutusid järjest võrratumaks! Alles veidi aega tagasi kulges meie peade kohal kaarjas raudteesild üle oru, ja teisele poole mäge turnides oli uus sild juba meist tükk maad allpool, ühendades kahte tunnelisuuet. Ja eemal kaljuseinal kulges - jah, just seesama - Camino del Rey, kuulus Kuninga Rada, millest ainuüksi netis nähtud pildid ja videod jalad tudisema võtavad!
Meiesugustele pehmetele turistidele on see rada siiski ainult eemalt imetlemiseks. Vaadetest ennast punni ahminud ja kaamera mälukaardi täis klõpsinud (suurem kaart jäi autosse, kuna ei osanud oodata, et sellisesse kohta satume), läksime tagasi ja jätkasime Bobastro otsinguid. Varsti hakkasid sellele juba viidad juhatama. Algul kitsas kaljudevahelises orus kulgenud tee hakkas järjest kõrgemale mägedesse tõusma ja taas - No millised vaated! Ei, pigem kahe-kolmemillised!
Viimaks leitud Bobastro oli taraga piiratud ja väravaga suletud, ent arvestades stendil olevaid fotosid ei jäänud me millestki olulisest ilma, sest teel sinna avanevad vaated andsid juba rohkem elamusi, kui me eales loota oleks osanud. Merit arvas, et kahe nii sisutiheda päevaga alanud reis võib end sedasi kole ruttu ammendada :)

Esmaspäeval oli Meritil töö - siinsamas Torreblancas, kilomeetrikene kodust "ülespoole", st rannast eemale mägedesse. Paraku sundis siinne ühesuunaliste tänavate labürint autoga pikka ringi tegema. Tõin auto tagasi koju ja asusin jala, geps käes, sellest labürindist otseteed läbi raiuma. Kõik ühesuunalised tänavad ära kaardistatud, õnnestus ka otsetee leida. Kuna Meritil läks veel aega, tegin pikema jalutuskäigu. Ainult mõnisada meetrit uhketest villadest ja mäenõlvadel kõrguvatest korrusmajadest algas metsik loodus - küngaste vahel käänduv kruusatee viis aina edasi ja varjulistes orusoppides võis unustada, et lärmakas linn ja kiirtee siinsamas "nurga taga" asub. Siis avastasin aga, et olin märkamatult sattunud ühe rantšo territooriumile. Ega midagi, tulin mööda alleed sealt peavärava kaudu taas ringiga välja. Meeldivalt vaba liikumine võrreldes Eesti paranoiliselt ülesildistatud-tõkkepuustatud eravaldustega.
Tagasi linna jõudmise ajaks oli ka Meriti töö lõppenud ja koos kõmpisime mäest alla koju. Selle päeva õhtupoolikusse mahtus veel pikem jalutuskäik Fuengirolas, nii et õhtuks olid jalatallad üsna ümmargused.

Teisipäevane taaskord pikaleveninud hommikupoolik ja ärev taevasse vaatamine (ilm oli üsna heitlik) küpsetas otsuse rongiga Malagasse sõita. Seekord tegime veidi korralikuma kodutöö ja kaardistasime olulisemad vaatamisväärsused. Aga ega neid palju skoorida ei jõudnudki. Keset vanalinna kõrgub ambitsioonikalt alustatud, ent lõpetamata jäänud pirakas katedraal. Kaarli (või Rapla) kiriku sarnaselt kahest tornist on valmis ehitatud vaid üks, teine jäi rahapuudusel pooleli.
Andaluusiale iseloomuliku multikultuursuse hea näitena asuvad samas lähedal rooma-aegse amfiteatri jäänused ja araablaste loss Alcazaba, mis on müürepidi ühendatud kõrgel mäeharjal paikneva teise kindluskompleksi Gibralfaroga. Palju turnimist mööda põnevalt sopilisi lossimüüre, palju kauneid vaateid alla linnale, merele ja ümbritsevatele mägedele.

------
Meritil lõppes töö, ka Kairi tuli just koju ja nüüd on aeg minna Fuengirolasse külla kohalikule Christinale. Keelt praktiseerima :)

Andalucia

Sedapsi jah, et eelmisel reedel kell neli hommikul oli äratuskell, Poku viskas mu pampudega lennujaama ja ümberistumisega Kopenhaagenis jõudsin juba enne keskpäeva Malagasse. Kuna Meritil oli parasjagu töö, siis lennujaamas lilli ega puhkpilliorkestrit ei olnud, aga ei hullu, juba kolme aasta tagusest Maroko-reisist tuttav linnalähirong tõi mu paarikümne minutiga Torreblancasse. Mis muide tähendab valget torni. Too kunagisele rannakülale nime andnud iidne vahitorn kõrgub siinsamas maja aknast paistva künka tipul kõrvuti Toro Osborne ehk hiigelsuure musta härjasiluetiga. Viimane oli algselt kohaliku alkofirma reklaam, ent nüüdseks kuulutatud Hispaania pärandkultuuri objektiks. Mõlemaid, nii valgeid torne kui musti härgi, võib siinmaal paljude küngaste otsas kohata.
Vaevalt jõudsin maja allkorrusel asuva, inglaste peetava Ankru baari terrassil apelsinimahla tellida, kui Kairi mulle selja tagant BÖÖ tegi. Tal oli töö varem lõppenud. Kuna Meritil pidi veel aega minema, siis jõudsime mahla ja kohvi juues üksteisele esimesed kiired ülevaated uudistest anda, enne kui talle paari km kaugusele järele sõitsime. Aga see oodatud kohtumise hetk saabus õige pea... :)

Saabumispäeva pärastlõunasse mahtus veel jalutuskäik lähiümbruses. Andaluusia võttis mind vastu priskelt tuulise ilmaga, mis rannas jalutades sundis jopet seljas hoidma. Sama noor torm jätkus ka laupäevasel Gibraltari reisil. Kairi autoga poolteist tunnikest sõitu; auto jätsime Hispaania poolele ja üle piiri ning kõrvad-peast-puhuvalt-tuulise lennuvälja läksime jalgsi. All-linnas peavad tuttavad eestlased Liiwi esinduskauplust ja me olime neile pisut abiks vanalinnas flaierite jagamisega. Omapärane - ise verivärske turist olles suhelda teiste turistidega kohaliku positsioonilt :) Ok, tegelikult jagasid flaiereid ikka Kairi ja Merit, mina vaatasin protsessi rohkem kõrvalt ja tinistasin parmupilli. Sekka sai väike intervjuu antud ka kohalikele hispaania koolilastele, kes püüdlikult lugesid ette paberile inglise keeles kirjapandud küsimusi stiilis "mis on teie lemmik-jalgpalliklubi Hispaanias", "nimetage mõni Hispaania traditsioon" jne. Olgu öeldud, et esimesele küsimusele jäin ma vastuse võlgu, teisele tulistasin pikemalt mõtlemata "flamenco", sest esimene stereotüüp härjavõitlus ei kuulu minumeelest just parimate selle maa pärandite sekka, seevastu viimatisest reisist, kui Mihkel meile flamencoetenduse külastuse korraldas, on kustumatud muljed.

Flaierid jagatud, kõmpisime läbi vanalinna üles mäe poole. Bussi ja rippraudtee pileteid pidasime kalliks ja otsustasime jalgsi niikaugele ronida, kui viitsimist on. Üllatavalt head kaitset pakkus mägi lõõskava idatuule eest, nii et kontrastiks all merel mäslevale noorele tormile oli mäenõlval täitsa mõnus Eesti suveilm. Esimest valikut rohkelt klõpsitud piltidest näeb Facebookis. Inkluuding ahvid :)

Pühapäevase pikaleveninud hommikupooliku järel sirvisime põgusalt Lonely Planetit ja otsustasime teha autotuuri sisemaale. Esimene sihtmärk El Torcali mägi oli paraku mingi võistluse tõttu suletud, ent ega me sinna väga ei kippunud ka, sest ilm kiskus sompu ja ülevalpool 900 m tulid pilved juba vastu maad. Aga kauneid vaateid nägi ka allpool ahhetamapanevalt palju.
Järgnes teekond läbi maaliliselt vahelduva maastiku. Väikesed külakesed, põllulapid, kitsekarjad... ja MÄED! Sihiks oli seatud Bobastro-nimeline kindlusevare, mis pidi asuma kuskil El Chorro naabruses. Viimase asukohta ei suutnud me gepsu abil käigupealt tuvastada ja kulgesime hea õnne ja vaistu peale arvatavas suunas. Need ei vedanud alt ja El Chorro nimelisse külakesse me jõudsimegi. Oskamata sealt midagi erilist oodata (puudulik kodutöö!) peatusime teeäärse kaardi juures, et Bobastrot otsida. Seljatagant "Hello, Estonia!" - peatunud oli leedukas, kes soovitas meil siitsamast nurgataha minevat teed mööda jätkata ja matkarada läbi jalutada.

Kuna tüdrukud nihelevad arvutisse tööasju ajama, siis vajutan siinkohal "publish" ja jätkan edaspidi.

Kolekirjandus

-- selline žanrimääratlus peaks olema kohane värskeimale lugemiselamusele, milleks on Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad..."
Väga sünge raamat, mida peale paari esimese peatüki läbilugemist oli tahtmine nurka visata. Jätkama ahvatles tõeliselt ladus ja nauditav kirjutamisstiil. Julgen väita, et Nirti ei ole enam lootustandev noorkirjanik, vaid juba VÄGA hea kirjanik.

Mis sa hing veel tahta oskad

Nädalavahetus Hiiumaal Eero juures metsatööl. Päevad täis tõsist rahmeldamist. Tänu esimestele tõeliselt kevadsoojadele päevadele silmnähtavas tempos sulav metsaalune lumekiht. Lõkkel soojendatud konservlõuna ja Jaanuse tehtud praemunaleivad tunduvad maailma parima roana. Peale õhtusööki kerge bjuutisliip ja kaardimäng hiliste öötundideni.

On Da Road!

Vahepeal on kirjutamisesoon kokku kuivanud. Ent loodetavasti koos sellega, kuidas päike lund sulatab ja veed voolama paneb, hakkab ka jutt taas jooksma :)

Kui järjest võtta, siis jääb vahepealsesse aega selle hooaja esimene AO võistlus Valgamaal, nii staabi kui võistlusala poolest eelmise aasta kordus. Kaarti luges äsja Kuuba-reisilt naasnud Tõnu Lepp. Kardetud rasked lumeolud osutusid võistluse käigus leebematekski, sest teed olid kõik ilusti lahti ja isegi mitte teab-mis libedad. Noh, eks me olime valmistunud ka - kahepeale neli labidat autos, õnneks ei läinud vaja ühtki :) Kodus rehkendasin, et äkki tuleb kohe stardis lumeketid alla panna. Ei pannud ja see oli õige otsus - oleks suurtel teedel tempo alla võtnud ning kette asjata kulutanud.
Küll oli aga paks lumi teede kõrval. Neid punkte, milleni jõudmiseks tuli poolde reide ulatuvasse lumme tallatud jäljerada mööda tantsida, oli rohkem kui üks. Kummikute külge mäkaivari teibiga kinnitõmmatud püksisääred hoidsid jalad kuivad.
Endameelest läks meil võistlus väga hästi, punktid jooksid ja tekkis tunne, et platsi puhtakskorjamine on jõukohane. Lõpupoole sundis üks lahtiajamata tee meie logistikat ümber planeerima ja sinna läks üksjagu kilomeetreid tühisõitu. Üks kallis punkt mahajäetud laudas jäi ka leidmata - taas kulus kallist aega ja finišisse sõitsime viimastel minutitel seitsme läbimata punktiga. Mis üldiselt ei ole ju paha, aga paraku läks seekord paljudel paremini ja meie kohaks tulemuste tabelis jäi seitsmes.
Rahasäästu huvides sai kohe öösel koju tuldud ja õnneks sai seda teha Tõnu Kitse ja Argo taga hoogsas tempos sõites. Uni ei jõudnud järele ;)

12. märtsil oli järjekordne automaatikapäev, mida seekord küll ainult neljakesi tähistasime - Hannese juures kodus saunatades. Veel vähem oli meid järgmisele neljapäevale kokku lepitud kardisõidul. Aga noh, aastad ei ole vennad.

Mis tuletab meelde, et märkamatult on saanud täis aasta selle blogi pidamist. Statistikaid ma ei armasta ja mingeid numbreid kokku lööma ei hakka, aga täitsa hea on vahel endal tagantjärgi lugeda, mis ma siis-ja-siis tegin. Vahel kirjutab keegi kaks sõna kommentaariks ka :)

HITEH tegi Picasso külje kenasti korda. Auto oli nädal aega nende käes ja tulemus on selline, et... no uus auto ei ole ka nii ilus ja sile, maütlen!


Eile vahetasin ära salongiradika. Aga sellega on nüüd sellised lood, et... üllataval kombel ei ole vanal radikal lekke jälgi. Samas kuskilt see vedelik sinna salongipõrandale ju lekkis! Kahtlustada võib radika ühendust torudega, mida ettenähtud kolme kruvi asemel vaid üks kinni hoidis. Nii et võimalik, et see vahetus oli asjatu. Aga no kus sa kõiki asju ette näed :(
Kusjuures uus radikas hakkas peale mootori kuumaksminekut hullult mingi õli või laki järele haisema. Vahepeal pidin lausa lahtise aknaga sõitma. Aga tasapisi see hais ikka hajus ja enam ei ole midagi aru saada.

No ja nüüd on järg jutuga sealmaal, et... Seoses tänase ilusa ilmaga (vahepeal oli +5 varjus) tõstsin tsiklile aku peale ja sõitsin selle hooaja esimesed 50 km! MÕNUS!!! Kodutänava keltsal oli pisut võimlemist, aga muud teed on puhtad ja valdavalt kuivadki.
Enne sõitmaminekut mõtled, et tea kas ma ikka viitsin ja kas ma üldse oskan ja kas külm ei hakka ja... Ja sõidu ajal mõtled, et kuidas ma küll nii lollisti võisin mõelda, ja et teeks veeeeel nats pikema ringi :D

Vikerviise

Tänane pühapäeva pärastlõunane muusikasoovitus on Stray Cats ja nende "drink that bottle down", mis võimaldab enda pudelid püsti ja pea kenasti selge hoida.

Autoremondi juttu

Picassol hakkas kuskil pool aastat tagasi jahutusvedelik vaikselt kaduma. Mootoriruumis kuskil leket ei paistnud, see-eest aga "toas" hakkas aeg-ajalt tunda andma spetsiifiline kirbe jahutusvedeliku hais ja aknad kippusid uduseks. Kõik viitas salongiradika lekkele. Meele tegi üksjagu mõruks, kogu selle armatuurlaua aluse lahtimonteerimine radikale ligipääsemiseks ei tõotanud just kerge töö olla. Pole õnnestunud seni netist ka mingit abistavat kirjandust leida.

Täna siis võtsin julguse kokku ja hakkasin tasapisi armatuuri alust lahti kaevama. Asjad, mida ette kardad, osutuvad vahel üllatavalt lihtsaks. Kõik plastikust kattepaneelid olid suht loogiliselt leitavate ja hõlpsasti lahtikeeratavate kruvidega, ei mingeid ühekordseid ja kergestipurunevaid plastnagasid ega tüübleid. Peagi paljastus kahtlusalune radikas ja oletused leidsid kinnitust - selle alune ujus vedelikust.

Lekkivat radikat ennast ma veel ei eemaldanud, enne tuleb uus hankida. Ilmselt tuleb selle eest natuke raha välja käia, aga vähemalt tööraha saab kokku hoitud ja ühtlasi avardatud oma silmaringi selles osas, mis "karul kõhus on" :) Igasugu huvitavaid asju on muide, millest mul enne aimugi polnud. Näiteks pisikese ventilaatoriga salongitemperatuuri andur. Ventilaator veab salongiõhku armatuuri sisse ja andur vaatab, kas peab kütet lisama või maha võtma. Kusjuures see ventilaator oli miskipärast oma pesast välja tulnud, nii et ta mõõtis ainult armatuurialuse õhu temperatuuri pidevalt. Mis on reeglina märksa soojem, kui mujal autos olev õhk. Pole siis ime, et salong soojaks ei läinud.

Ahjaa, vasak külg on autol endiselt lopergune ja kole, ent kindlustusega on asjad korda aetud ja niipea kui uued uksed saabuvad, läheb auto kereremonti.

Lumeuputus, Part Tuu.

No eile siis saabus see kauaoodatud sula. Täpselt kaheksa nädalat oli termomeeter miinusega numbreid näidanud. Sula tulek andis ennast märku sellega, et majakatuselt algasid lumelaviinid. Neid andis koristada eile õhtul ja täna hommikulgi. Kuna otse katuseräästa all kulgeb sissesõidutee, siis tuli kogu see allasadanud lumi teelt ära kühveldada. Ja see ei ole enam kerge äsjasadanu, vaid vettinud ja raske, kukkumise hoost tihedalt klompi pakitud. Minu eelmist postitust läbiv entusiasm hakkab tasapisi otsa saama ;) Külatänavad on ka koledad ja lörtsilopas, hanged ei ole enam säravvalged vaid pasakarva. Nüüd võiks tõesti kevad ruttu tulla.

Lumeuputus

Üha enamate tuttavate käest kuulen, et lumest on siiber. Panen käe südamele - minul veel ei ole! Mis sest, et täna sai lumest puhtaks roogitud enda õu, enda kuurikatus, ämma kuurikatus ja ämma õu. Ja Nissi surnuaia väravaesine kah. Niikaua kui on, kuhu seda lund visata, on kõik hästi ja lumerookimine üks maailma mõnusamaid töid. Õue keskel oleva hange kõrgus on juba kaks ja pool meetrit. Aga koormus peabki ju treeningu käigus kasvama, kas pole.

Tõsi, see rahulolu on suure tänu võlgu sellele, et ma ei ela linnas. Linnainimeste nahas (või siis lumepudrus) praegu tõesti olla ei tahaks. Ja kui saaks, ei topiks oma nina linna enne kui lumi kunagi kevadel ära sulanud.

Uunikute Talverallilt

Eks ma olen ju varasematelgi aastatel seal kiibitsemas käinud, kuna Mati ja mitmed muudki head tuttavad seal sõidavad. Ent otsustavaks teguriks selles, miks ma ka tänavuse Uunikute Talveralli kaasa sõitsin, oli ilmaprognoos ja teadmine, et sõber Pauk seal oma soolo-Iž-56 seljas kaasa lööb. Mis, koos tänavuse rekordilise, ca 110 ekipaažilise osaleajaskonnaga, tõotas vaatamisväärsust.

Ilm oli täpselt selline nagu lubatud - 15 kraadi pakast, tuiskav ja lahtist lund vaaludesse kuhjav idatuul, pealelõunal ka taevast lund juurde lisandumas. Paugu eesmärk oli rada lihtsalt läbi kulgeda, ilma kontrollpunktides paberitööd tegemata või lisakatsetel tulemust püüdlemata. Oma legendiraamatu pistis ta kohe stardis minu kätte ja sõitis ühe teise tsikliekipaaži (76. aasta Goldwing pluss vana Jawa külgkorv) korvimehe käest Cardo kaudu kuuldavate juhiste järgi. Seega sain ka mina sõidupealt legendi jälgida ja paaril korral oli ka meeldiv võimalus äraeksinud ratturid taas rajale juhatada.

Tsiklistid olid stardijärjekorras teise kümne alguses. Juba esimene mahapööre Pärnu maanteelt läbi Rahula küla Jaanimäe ringrajale oli korralikult kinni tuisanud, ja kui muidu oleks rivi eesotsas startinud suured maasturid sinna jälje ette lükanud, ei lasknud seda teha seal juba kinni istuv külamehe lada. Ok, selle sai sealt siiski suht kerge vaevaga välja.

Jaanimäele jõudes oli Winku korviratta rehv juba töss. Pumbaga täislöömisest oli efekti loetud minutiteks. Sõitjate meelerahu see kuigivõrd ei kõigutanud - 30 aastat vana rehvi küljed olevat juba nii jäigad, et kannavad ise ja õhk, teate, on nõrkadele :P Poistel oli õigus - õhtuks ei olnud selle õhuvaba rehviga vaatamata väntsutavatele teeoludele midagi juhtunud.

Varsti peale Üksnurme mõisa juures kontrollküsimusele vastuse saamist tekkis sõidus pikem paus. Üks eespool startinud Chevy suur pikapijurakas oli välja surnud ja kitsa metsatee sedasi ummistanud, et keegi temast mööda ei mahtunud. Taha tekkis kohe pikk kolonn, millel tagasi tagurdamine samuti kõne alla ei tulnud. Viimaks kaevati Chevy ja kraavi vahelt nii lai rada läbi, et tsiklid sealt mööda mahtusid. Winkule köis sappa, libedamatel kohtadel mehed tagant lükkama ja sedasi see laip sealt kuni esimese laiema möödasõidukohani ca kilomeetri kaugusel toimetati. Kolmveerand tundi viivitust.

Järgmine suurem ummistus oli Kodila ja Palamulla vahel, aga sealt said autod siiski tagasi manööverdada ja meie sinnajõudmise ajaks oli kolonn juba suuremaid teid mööda ümbersõitu otsimas. Ilmselt oli see põhjuseks, miks paljud legendis järje kaotasid ja enne Varbolat sõitis kogu see rivi üksmeelselt õigest mahapöördest mööda. Minul õnnestus "omadel" sabast kinni saada ja nad järjele juhatada. Seal (taas kitsas külavahetee) oli juba ees külitsi hange vajunud Kubani buss, reisijaskond ümber vehkimas ja kaevamas. Pidasime meiegi kinni ja panime käed külge. Kuna bussi teepoolne, kinnitallatud lumel olev ratas lootusetult tühjalt ringi käis, tõin autost oma lumeketid ja viskasin need bussiratta alla. Efekt oli kohene - buss liikus tubli kümmekond senti edasi. Seda kettide ratta alla viskamist paarkümmend korda korrates saigi viimaks buss teele.

Edasine sõit kulges suuremate märkimisväärsusteta. Iga meeter, mida mina oma soojas autos rahulikult kruiisides läbisin, süvendas austust nende meeste vastu, kes siinsamas minu eest pakast ja tuisku trotsisid. Kordagi teelt välja sõitmata ega kinni jäämata suutsid nad läbida terve esimese trassipoole kuni lõunapausini Halingal. Kuigi Iž treppis teedel ja vaaludest läbi sõites ähvardavalt tantsima lõi, suutis Pauk oma suksu kindlakäeliselt kursil hoida ja isegi ei libesenud kordagi külili.

7-tunnine sõit Halingani oli siiski piisav, et panna edasist legendi kriitiliselt läbi mõtlema. Me oleksime pidanud võistluse teisele poolele startima nelja ajal, valget aega seega ca poolteist tundi. Lumesadu paistis tihenevat. Legend tõotas taas hulgaliselt väikesi küla- ja metsavaheteid. Seega sai tehtud ratsionaalne otsus ja trassi teine pool otseks tõmmatud. Kõige rohkem rõõmustas selle üle vast korvimees Kenny, sest kuigi korv teda mingil määral tuule eest kaitses, puges liikumatult kitsasse korvi pressituna külm talle kergemini konti, kui lenksuga võimlevatele juhtidele.

Kõik kolm rallil osalenud tsiklit pälvisid omas klassis auhinnalise koha. Kuigi ma vahepeal väikest akudoonorlust pidin pakkuma, jõudisid kõik kolm siiski omal jalal ja tervetena kohale.

Järgmisel hommikul olid masinad paksu lume all. Pealtvaatajad tegid juba pakkumisi, mitu korda vana Iž'i käima tampima peab. Pauk õigustas enda hüüdnime - Paugupill käivitus ühestainsast löögist!

Mõned pildilingid:
Tsiklid stardis
Tsiklid stardis 2
Kolonn surnud Chevy taga
Winku Chevy sikutamas
Kuban hanges
Paus Halingal, Iž imeb golfi pealt voolu

Kiiruskaameratest

Mitmete tuttavatega on jutuks tulnud, et huvitav, mida need külmutuskapid praegu seal Tartu maantee ääres tegelikult teevad ja kuidas see info kiiruseületajani viiakse. Äsja oli juhus ühte sellist teavitust piiluda. Panen selle sisu siia teile uudistamiseks. Ei, ei olnud mina see patustaja :)
-------------------
Teavitus sõidukiiruse ületamise kohta
Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalituse (Vikerlase tn 14, 13619, Tallinn, registrikood 70008747, telefon 612 3280, menetluskeskus@politsei.ee) liikluspolitseinik ************ on tuvastanud, et **.02.2010 kell **:** Tallinn - Tartu - Võru - Luhamaa maantee 77.3 kilomeetril, kus lubatud suurim sõidukiirus on 70 km/h, sõitis sõiduk ************* registreerimismärgiga ****** sõidukiirusega 80 km/h +/- 4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 6 km/h.
Teavitame Teid, et testime hetkel kiiruskaameratega seotud kirjaliku hoiatamismenetluse moodulit.
Käesoleva kirjaga hoiatustrahvi ei kaasne. Hoiatamismenetluse mooduli tööle rakendumisel määratakse kiiruseületamise puhul hoiatustrahv mootorsõiduki registrijärgsele omanikule või vastutavale kasutajale, kui viimane on registrisse kantud.
Täpsema informatsioon peatselt rakenduvast kirjalikust hoiatamismenetlusest on leitav Politsei- ja Piirivalveameti veebilehe aadressilt http://www.politsei.ee/kiiruskaamerad.

Väljavõte liiklusseadusest
§ 74'66. Kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatava hoiatustrahvi määrad
Kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatakse hoiatustrahvi järgmiselt:
1) suurima lubatud sõidukiiruse ületamise korral määratakse hoiatustrahv, mille suurus kroonides saadakse lubatud sõidukiirust ületanud kilomeetrite arvu korrutamisel arvuga 50.

Ah, üks päev puha

Naabrimees soovis mulle eile üle õue "Head vastlapäeva!". Mina avaldasin kahtlust, et kas vastlapäev mitte teisipäeval ei ole? Tema ikka, et eiei, esmaspäeval on. No ma ei hakand vanema inimesega vaidlema ka.

Täna siis naabrimees, et "Kuule sul oli ikka eile õigus selle vastlapäeva osas. Tuleb välja, et mul oli eile hoopis sünnipäev, aga ma, näed, ajasin sassi."

Ega see oma sünnipäev ei ole kerge asi meeles pidada tõesti :)

Sõbrapäevakohtumine (seletuskiri)

Pühapäeval, 14. veebruaril 2010 kell 15:05 sõitsin Kurkse sadamast Padise poole mineval teel autoga Citroen Xsara Picasso (reg.nr 720 MDJ). Piiratud nähtavusega vasakkurvis sõitis mulle vastu Ford Sierra (152 AIM) koos kerghaagisega. Mind nähes Sierra juht pidurdas ja kuna tee oli lumine, libises blokeerunud ratastega väliskurvi suunas. Üritades ära hoida laupkokkupõrget, keerasin ma paremale teeserva kuhjatud lumehange, ent see ei olnud piisav kokkupõrke vältimiseks. Sierra põrkas nurgaga vastu Picasso juhiust. Kokkupõrke tagajärjel muljuti sisse Picasso vasakud uksed, tagatiib ja lävekarp. Purunes Sierra vasak esinurk (kaitseraud, latern, tiib).
Peale kokkupõrget toetus Picasso põhjaga tihedale lumevallile ja tuli liikumasaamiseks labidaga lahti kaevata ning Sierra abil tagasi teele tõmmata.
Sierra juht allkirjastas oma vastutuse õnnetuse põhjustamises.

Kaks lugu

Kuna hää sõber Aigar meid ikka aeg-ajalt väärtmuusikaga varustab, siis mõtlesin ka midagi omalt poolt lisada.
Allpool on kaks muusikavideot. Radikaalselt erinevast zanrist. Ühendab neid vast ainult see, et mõlema videod on mustvalged ning omamoodi lakoonilised. Kummati on mõlemas kunstiteoses peidus midagi sellist, mis mind on sundinud neid korduvalt kuulama-vaatama.

05 February 2010

Kuidas astub see kärbes oma 42. eluaastasse? Stevie Ray Vaughani kuulates ja järjekordset Eesti Teejuhi versiooni kompileerides.
Tundub pisut workaholic? Mine tea... vahetpole, praegu öösel on mõnus tööd teha. Hea rahulik. Päeval on keskendumisraskused. Päeval tahaks õue. Eriti kui päike paistab.

Aga nüüd ma jätan arvutid edasi tiksuma ja poen sängi. Homme taas rõõmudeküllane päev. Või siis juba täna :)

Metalne

Laupäeval soetatud lumeketid kulusid täna täitsa marjaks ära. Hommikul oli kiire linna minna, seega ei hakanud õue rookimisega (tihedat tuisulund oli ööga mitukümmend cm lisandunud) aega viitma. Ketid ratastele ja läbi!
Saku serval võtsin ketid maha, kuna maantee paistis suht puhas ja eeldasin, et ka linnas on tänavad juba piisavalt puhastatud. Arva uuesti :) Ega muud, Järvel põige tanklasse ja ketid uuesti alla. Need lubasid Rävala hoovil paksus pudrus end muretult hange parkida.
Õhtune kojusõit oli tegelikult natuke piinamine, kuna seks ajaks olid kuni Järveni suured tänavad siiski juba asfaldini puhtaks soolatatud. Ent Männiku teest alates valitses endiselt talv.
No ja kuivõrd õhtul oli vaja veel käru sappa võtta ja Sookaerale töökotta sõita (kõrvalised külateed!), siis said ketid taas tublit tööd teha.

Üle hulga aja oli tõeliselt mõnus midagi rauast kokku nikerdada - torusid lõigata, puurida, keevitada, lihvida. Sellest tegevusest peaks sündima üks tsikliveohaagis.

Nii nagu tõukad, nii ka läeb

Kui ma siin paar posti tagasi kirjutasin, et tõukekelgud on taas liikvel, siis hakkasin meenutama ja nuputasin välja, et ka minu kadunud vanaema kelk peaks kuskil maal kuuri all veel alles olema. Eile siis kaevasin ta sealt välja ja tõin Sakku. Üllatavalt hea väljanägemisega - metallosad kenasti hõbevärviga värvitud, puit lakitud. Esimesed sõidumeetrid ei pakkunud küll oodatud elamust, ent vaadates jalaseid altpoolt, ei olnud see üllatav. Peale lihvkettaga haljaks käiamist oli minek hoopis teine.
Ega muud - saapatalda mõned libisemisevastased kruvid ja esimesele proovisõidule. Nüüd, peale paarikilomeetrist tuuri, on nahk märg ja jalad tudisevad, ent elamus on täitsa vaevavääriline :)

Sõnum

Lumme mattunud majake üksildases alevi umbtänava sopis.
Laupäeva hommik, kell 11.
Koputus uksele (seda juhtub ca kord kuus ja 9 juhul 10st on see üleaedne).
Sikutan kiiruga püksid jalga ja avan ukse.
"Tere, mina olen Anne, tema on Anette. Me räägiksime teile siin sellise lühikese piibliteemalise..."
"Teate, ma arvan, et rääkige seda kusagil mujal. Kena päeva teile!"
"Jah, tõesti, tundub nii..."

Nädalavanune habe ja paljas ülakeha, mis naabrimehe vastuvõtuks on täiesti sündsalt neutraalne vorm, võib vahel osutuda tõhusaks abiks oma sõnumi edastamisel.

Südatalvine

Kisub vägisi sinnapoole, et pühapäevaks tuleb -30 Eestis ära. Huvitav on see, et Eestimaa lääneservas - Ristnas ja Vilsandil - on samal ajal ainult -5. Vaata ise. Aga noh, mis seal ikka, puid riidas jätkub ja vast õnnestub veetorud ka lahti hoida.

Tänahommikuse -19'ga keeldus Picasso esimest korda sel talvel käivitumast. Olgem ausad - tal on 7 aastat vana aku, millele ma täna esimest korda ajaloos üldse näpu külge panin! Õnneks oli toas soe ja laetud aku kohe võtta.

Üle saja aasta nägin täna Saku vahel tõukekelku. Päris ehtne, vanakooli riist. Tädi, kes sellega sõitis, oli kah ehtne ja vanakooli :) Tegelikult sõidaks sellisega praegu ise kah, teeolud on ideaalsed.

Kelgutamise asemel peab siiski leppima suusatamisega:
17.01 - 8,7 km paksus lumes
18.01 - 12 km
19.01 - 0
20.01 - 11 km
21.01 - 11 km
22.01 - 9 km
Nagu näha, on hooaja tippvorm saavutatud ja alanud on tagasiminek :P

Teele, teele, kurekesed

üle metsa, maa,
üle suurte mägede
ja üle mere ka,
ikka, ikka lõuna poole,
kus ispaanjamaa!

Suusapäevik

9. jaanuar - 4 km
10. jaanuar - 3,3 km (paksus lumes)
11. jaanuar - 5 km
12. jaanuar - 6 km
13. jaanuar - 7 km
14. jaanuar - 7 km
15. jaanuar - 8,3 km
16. jaanuar - 9,7 km

Saku metsas on imeliselt head suusarajad! 1 km ring on valgustatud ja puhuti üsna rahvarohke. Metsaradade puhtal lumel saad aga mõnusas üksinduses igasugu eri pikkusega tuure sõita. Igal pool on korralikud klassikasooned ja tallatud uisurada.

-22

näitas täna hommikul kraadiklaas Põhja-Sakus.
Esimest korda sel talvel oli kinni külmunud kaevust veepumbani tulev imitoru. Nimelt on meil naabrite kuuri all puurkaev, kust tuleb välja plasttoru, mis kohe 180-kraadise pöörde teeb ja uuesti maa alla laskudes meie majani jookseb. See maapealne toruosa on ainus külmakartlik koht, mis vaatamata vatist soojustusele pakasega kinni külmub. Esimesel siinelu-talvel oli sellega tõsist jändamist. Kuna kuur asub majast eemal ja voolu sinna niisama lihtsalt ei saa, ei saanud sinna ka välist lisakütet. Viimaks leiutasin sellise süsteemi: majas siseneb torru 15 meetrit tavalist allveeisolatsiooniga kaablit ja kulgeb torusisesena kaevuni. Külmakartliku toruosa sees on meetrine jupp küttekaablit. Need on omavahel veekindla üleminekuga ühendatud. Valdava osa ajast on kaabel vooluta, ent kui pump kurja urinaga märku annab, et kaev talle enam vett ei anna, lükkan kaabli voolu alla ja 10 min pärast on vesi taas voolamas. Kui veetarbimine on piisavalt sage, hoiab voolav vesi toru ise lahti. Seega külmumise oht on ainult pakaselistel öödel või pikemat aega kodust eemal olles.
Üks kord selle 10 a jooksul on tulnud torud uuesti lahti võtta, kuna vesi oli kaabliühendusse sisse tunginud ja selle läbi oksüdeerinud. Kuna viimased kaks talve olid nii pehmed, et kaablikütet kordagi tarvis ei läinud, siis oli täna päris ärev hetk üle hulga aja voolu sisse lülitades - kas küte ikka toimib? Toimis!

Avatar, Da Muuvi

Cameroni uus rahamasin "Avatar" nähtud.
Njah...
Kui see lugu nüüd nii ülivõrdeliselt odav muinasjutt poleks olnud, siis ma oleks täitsa ülivõrdelises vaimustuses. Aga noh, loo visuaalsest poolest olen ma vaimustuses sellegipoolest. Need sinised navi-kollid olid nii nummid :) Ja koguseemaailm... ahh...!

Talverõõmud

Hanged on rinnuni. Täna on üle hulga aja päev, kus lund enam juurde ei saja. Vahepeal sai mitu korda päevas rookida. Püsib ühtlane külm ja lumi on mõnusalt kohev ja puhas.

Lindude söögimaja sai akna taha õunapuuoksa külge üles pandud. Põhilisteks klientideks on varblased. Tihaseid käib ka, sekka mõni üksik rästas ja harakas. Majatäis saab tühjaks söödud ca tunniga. Naabri noorel kassil on kah elevust.

Üle miiitme aasta (ei mäletagi, millal viimati) said täna jalga suusad ja koos Pokuga jaama juures radade peal mõned ringid nühitud. Süldi tunne on. Pulss on tuhat ja higi voolab. Aga pärast duši all käimist on jube mõnus. Homme jälle!