Andalucia 5

Siinmaal kipub sedasi olema, et lähed vaatama üht asja, aga leiad hoopis teise. Eilne algne plaan oli Grazalema ja Benaocazi kandis mägedes jalutada. Alternatiiv - Torrecilla (1907m) otsa ronimine oleks olnud liiga aegavõttev. Niisiis kruttisime me mööda kitsaid mägiteid kuni Rondani, otse läbi linna ja üle juba sügisesel reisil muljetatud silla Puente Nuevo. Siis aga tekkis gepsu "abiga" väike logistika-aps ja leidsime end tupikteelt. Kindla-peale-tagasitee asemel valisime ühe plaanivälise mägitee, muuseas kallutas sellele valikule ka selle tee äärde jääv sügisese matka kõige nunnum peatuspaik - üksildane mägihotell Dehesilla. Peale Benaojani küla läks tee päris kitsaks ja maastik (õigemini mäestik) tõeliselt kreisiks. Ühes vastutulija-läbilaskmise-taskus tegime fotopeatuse, ühtlasi nägime oru vastasnõlvalt otse meie alla kaarduvasse kuristikku viivat rajakest. Kui mööda maanteed edasi sõites viimaks selle raja alguspunktini jõudsime, leidsime ka infotahvli, mis lubas meile raja otsas mingit Hundidero koobast. Põnev nimi, kas pole :)
Juba raja alguses oli üsna korralik laskumine, mis viis vana mahajäetud elektrijaama tammini. Nüüdseks olen välja selgitanud, et 1920ndatel ehitatud elektrijaama ei saadudki käima, kuna järvealune pinnas on karsti täis ja vett ei õnnestu üles paisutada - enne neeldub ta maasse.
Sügavas nõos paiknev paisjärv oli sellist nägu, et hiljaaegu on temas küll mehiselt vett olnud, ent praeguseks paljastusid vaid mudaviirulised längus kaldad. Tamm oli mitmeosaline, üle esimese lüüsidega tammiosa jalutades algas kitsas kaljunõlval kulgev "camino del rey", mis viis teise, tõeliselt sügavat kanjonit tõkestava kaarja tammini. Muljeid on siinkohal sõnadesse raske panna. Mingit aimu nähtu mastaapidest saab facebooki laetud fotodelt, lisaks tegi Merit ka jupi filmi, mille loodan varsti kuskile üles laadida.
Värisevi-jalgu tammilt tagasi tulnud, jätkasime mööda treppe laskumist kuristiku põhja. Sinitaevas jäi üha rohkem meie peade kohale kaarduvate kaljude varju, õhk muutus jahedamaks, helid vaibusid. Vaid mõni üksik haki kraaksatus, kivikese kukkumine, tuvi tiivaplagin... Kohati oli trepp kaetud hiljutise kivilaviiniga, millest tuli ettevaatlikult üle turnida. Kuni viimaks, peale 150-meetrist laskumist, avanes ees mustav koopasuu. Selle ees, nagu Põrgulise kaev, laskus otse maa sisse sügav ümmargune šaht, mille põhja fotoka välklamp valgustada ei suutnud.
Koht mõjus meile sedavõrd aukartustäratavalt, et julgesime teineteisele vaid sosistada. Kuigi koopasuu oli kõrge ja avar, ei tihanud me kuigi sügavale sisse minna. Sellist tunnet kogen mina elus esmakordselt.
Hiljem lugesin, et koobas on ühenduses teisel pool mäeahelikku asuva Cueva Del Cato nimelise koopaga. Akvalangi abil pidi olema võimalik mööda maa-alust jõge ühest teise pääseda. See vist ei ole päris minu jaoks :)

Olles mööda 150 m treppe ja klibuseid nõlvu tagasi "üles" turninud, jätkus meie autoretk mööda Sierra De Grazalema looduspargi käänulisi mägiradu. Need olid taaskord ülivõrdeliselt lahedad. Mäed muutusid iga natukese aja tagant - tiheda männimetsaga kaetud; paljad hallid kaljunõlvad; varjulised tammikud; rohused kitsekarjamaad; madala kanarbikulaadse taimestikuga rohetavad nõlvad. Erakordselt hõre asustus: vaid mõni üksik hütt või väike valge külake mitmekümne kilomeetri järel. Muudkui mööda mäenõlvu looklev kitsas tee ja üha uued hurmavad vaated. Päev kiskus juba õhtusse ja vahepeal saime ka paar tihedat vihmasagarat. Peab ütlema, et viimaks tekkis neist mägiteedest juba väsimus. Paraku venis meie tagasisõit planeeritust märksa pikemaks, kuna ühel teeotsal seisis suur kollane hispaaniakeelne silt, milles sisalduv sõna "cortado" ei lasknud end peale sõnastiku lappamist muuks kui teesuluks tõlgendada.
Viimaks jõudsime Algecirase kandis rannikule ja sealt õhtuhämaruses tagasi Fuengirolasse tõid juba tuttavad kiirteed. Päevaläbisõiduks 360 km.