Andalucia 2

Leeduka soovitusi järgides parkisime auto ja suundusime ühele kahest viidatud matkarajast. See kulges järsunõlvalisse orgu paisutatud tehisjärve kallast mööda üha ülespoole ja... Vaated muutusid järjest võrratumaks! Alles veidi aega tagasi kulges meie peade kohal kaarjas raudteesild üle oru, ja teisele poole mäge turnides oli uus sild juba meist tükk maad allpool, ühendades kahte tunnelisuuet. Ja eemal kaljuseinal kulges - jah, just seesama - Camino del Rey, kuulus Kuninga Rada, millest ainuüksi netis nähtud pildid ja videod jalad tudisema võtavad!
Meiesugustele pehmetele turistidele on see rada siiski ainult eemalt imetlemiseks. Vaadetest ennast punni ahminud ja kaamera mälukaardi täis klõpsinud (suurem kaart jäi autosse, kuna ei osanud oodata, et sellisesse kohta satume), läksime tagasi ja jätkasime Bobastro otsinguid. Varsti hakkasid sellele juba viidad juhatama. Algul kitsas kaljudevahelises orus kulgenud tee hakkas järjest kõrgemale mägedesse tõusma ja taas - No millised vaated! Ei, pigem kahe-kolmemillised!
Viimaks leitud Bobastro oli taraga piiratud ja väravaga suletud, ent arvestades stendil olevaid fotosid ei jäänud me millestki olulisest ilma, sest teel sinna avanevad vaated andsid juba rohkem elamusi, kui me eales loota oleks osanud. Merit arvas, et kahe nii sisutiheda päevaga alanud reis võib end sedasi kole ruttu ammendada :)

Esmaspäeval oli Meritil töö - siinsamas Torreblancas, kilomeetrikene kodust "ülespoole", st rannast eemale mägedesse. Paraku sundis siinne ühesuunaliste tänavate labürint autoga pikka ringi tegema. Tõin auto tagasi koju ja asusin jala, geps käes, sellest labürindist otseteed läbi raiuma. Kõik ühesuunalised tänavad ära kaardistatud, õnnestus ka otsetee leida. Kuna Meritil läks veel aega, tegin pikema jalutuskäigu. Ainult mõnisada meetrit uhketest villadest ja mäenõlvadel kõrguvatest korrusmajadest algas metsik loodus - küngaste vahel käänduv kruusatee viis aina edasi ja varjulistes orusoppides võis unustada, et lärmakas linn ja kiirtee siinsamas "nurga taga" asub. Siis avastasin aga, et olin märkamatult sattunud ühe rantšo territooriumile. Ega midagi, tulin mööda alleed sealt peavärava kaudu taas ringiga välja. Meeldivalt vaba liikumine võrreldes Eesti paranoiliselt ülesildistatud-tõkkepuustatud eravaldustega.
Tagasi linna jõudmise ajaks oli ka Meriti töö lõppenud ja koos kõmpisime mäest alla koju. Selle päeva õhtupoolikusse mahtus veel pikem jalutuskäik Fuengirolas, nii et õhtuks olid jalatallad üsna ümmargused.

Teisipäevane taaskord pikaleveninud hommikupoolik ja ärev taevasse vaatamine (ilm oli üsna heitlik) küpsetas otsuse rongiga Malagasse sõita. Seekord tegime veidi korralikuma kodutöö ja kaardistasime olulisemad vaatamisväärsused. Aga ega neid palju skoorida ei jõudnudki. Keset vanalinna kõrgub ambitsioonikalt alustatud, ent lõpetamata jäänud pirakas katedraal. Kaarli (või Rapla) kiriku sarnaselt kahest tornist on valmis ehitatud vaid üks, teine jäi rahapuudusel pooleli.
Andaluusiale iseloomuliku multikultuursuse hea näitena asuvad samas lähedal rooma-aegse amfiteatri jäänused ja araablaste loss Alcazaba, mis on müürepidi ühendatud kõrgel mäeharjal paikneva teise kindluskompleksi Gibralfaroga. Palju turnimist mööda põnevalt sopilisi lossimüüre, palju kauneid vaateid alla linnale, merele ja ümbritsevatele mägedele.

------
Meritil lõppes töö, ka Kairi tuli just koju ja nüüd on aeg minna Fuengirolasse külla kohalikule Christinale. Keelt praktiseerima :)