Andalucia

Sedapsi jah, et eelmisel reedel kell neli hommikul oli äratuskell, Poku viskas mu pampudega lennujaama ja ümberistumisega Kopenhaagenis jõudsin juba enne keskpäeva Malagasse. Kuna Meritil oli parasjagu töö, siis lennujaamas lilli ega puhkpilliorkestrit ei olnud, aga ei hullu, juba kolme aasta tagusest Maroko-reisist tuttav linnalähirong tõi mu paarikümne minutiga Torreblancasse. Mis muide tähendab valget torni. Too kunagisele rannakülale nime andnud iidne vahitorn kõrgub siinsamas maja aknast paistva künka tipul kõrvuti Toro Osborne ehk hiigelsuure musta härjasiluetiga. Viimane oli algselt kohaliku alkofirma reklaam, ent nüüdseks kuulutatud Hispaania pärandkultuuri objektiks. Mõlemaid, nii valgeid torne kui musti härgi, võib siinmaal paljude küngaste otsas kohata.
Vaevalt jõudsin maja allkorrusel asuva, inglaste peetava Ankru baari terrassil apelsinimahla tellida, kui Kairi mulle selja tagant BÖÖ tegi. Tal oli töö varem lõppenud. Kuna Meritil pidi veel aega minema, siis jõudsime mahla ja kohvi juues üksteisele esimesed kiired ülevaated uudistest anda, enne kui talle paari km kaugusele järele sõitsime. Aga see oodatud kohtumise hetk saabus õige pea... :)

Saabumispäeva pärastlõunasse mahtus veel jalutuskäik lähiümbruses. Andaluusia võttis mind vastu priskelt tuulise ilmaga, mis rannas jalutades sundis jopet seljas hoidma. Sama noor torm jätkus ka laupäevasel Gibraltari reisil. Kairi autoga poolteist tunnikest sõitu; auto jätsime Hispaania poolele ja üle piiri ning kõrvad-peast-puhuvalt-tuulise lennuvälja läksime jalgsi. All-linnas peavad tuttavad eestlased Liiwi esinduskauplust ja me olime neile pisut abiks vanalinnas flaierite jagamisega. Omapärane - ise verivärske turist olles suhelda teiste turistidega kohaliku positsioonilt :) Ok, tegelikult jagasid flaiereid ikka Kairi ja Merit, mina vaatasin protsessi rohkem kõrvalt ja tinistasin parmupilli. Sekka sai väike intervjuu antud ka kohalikele hispaania koolilastele, kes püüdlikult lugesid ette paberile inglise keeles kirjapandud küsimusi stiilis "mis on teie lemmik-jalgpalliklubi Hispaanias", "nimetage mõni Hispaania traditsioon" jne. Olgu öeldud, et esimesele küsimusele jäin ma vastuse võlgu, teisele tulistasin pikemalt mõtlemata "flamenco", sest esimene stereotüüp härjavõitlus ei kuulu minumeelest just parimate selle maa pärandite sekka, seevastu viimatisest reisist, kui Mihkel meile flamencoetenduse külastuse korraldas, on kustumatud muljed.

Flaierid jagatud, kõmpisime läbi vanalinna üles mäe poole. Bussi ja rippraudtee pileteid pidasime kalliks ja otsustasime jalgsi niikaugele ronida, kui viitsimist on. Üllatavalt head kaitset pakkus mägi lõõskava idatuule eest, nii et kontrastiks all merel mäslevale noorele tormile oli mäenõlval täitsa mõnus Eesti suveilm. Esimest valikut rohkelt klõpsitud piltidest näeb Facebookis. Inkluuding ahvid :)

Pühapäevase pikaleveninud hommikupooliku järel sirvisime põgusalt Lonely Planetit ja otsustasime teha autotuuri sisemaale. Esimene sihtmärk El Torcali mägi oli paraku mingi võistluse tõttu suletud, ent ega me sinna väga ei kippunud ka, sest ilm kiskus sompu ja ülevalpool 900 m tulid pilved juba vastu maad. Aga kauneid vaateid nägi ka allpool ahhetamapanevalt palju.
Järgnes teekond läbi maaliliselt vahelduva maastiku. Väikesed külakesed, põllulapid, kitsekarjad... ja MÄED! Sihiks oli seatud Bobastro-nimeline kindlusevare, mis pidi asuma kuskil El Chorro naabruses. Viimase asukohta ei suutnud me gepsu abil käigupealt tuvastada ja kulgesime hea õnne ja vaistu peale arvatavas suunas. Need ei vedanud alt ja El Chorro nimelisse külakesse me jõudsimegi. Oskamata sealt midagi erilist oodata (puudulik kodutöö!) peatusime teeäärse kaardi juures, et Bobastrot otsida. Seljatagant "Hello, Estonia!" - peatunud oli leedukas, kes soovitas meil siitsamast nurgataha minevat teed mööda jätkata ja matkarada läbi jalutada.

Kuna tüdrukud nihelevad arvutisse tööasju ajama, siis vajutan siinkohal "publish" ja jätkan edaspidi.