Andalucia 5

Siinmaal kipub sedasi olema, et lähed vaatama üht asja, aga leiad hoopis teise. Eilne algne plaan oli Grazalema ja Benaocazi kandis mägedes jalutada. Alternatiiv - Torrecilla (1907m) otsa ronimine oleks olnud liiga aegavõttev. Niisiis kruttisime me mööda kitsaid mägiteid kuni Rondani, otse läbi linna ja üle juba sügisesel reisil muljetatud silla Puente Nuevo. Siis aga tekkis gepsu "abiga" väike logistika-aps ja leidsime end tupikteelt. Kindla-peale-tagasitee asemel valisime ühe plaanivälise mägitee, muuseas kallutas sellele valikule ka selle tee äärde jääv sügisese matka kõige nunnum peatuspaik - üksildane mägihotell Dehesilla. Peale Benaojani küla läks tee päris kitsaks ja maastik (õigemini mäestik) tõeliselt kreisiks. Ühes vastutulija-läbilaskmise-taskus tegime fotopeatuse, ühtlasi nägime oru vastasnõlvalt otse meie alla kaarduvasse kuristikku viivat rajakest. Kui mööda maanteed edasi sõites viimaks selle raja alguspunktini jõudsime, leidsime ka infotahvli, mis lubas meile raja otsas mingit Hundidero koobast. Põnev nimi, kas pole :)
Juba raja alguses oli üsna korralik laskumine, mis viis vana mahajäetud elektrijaama tammini. Nüüdseks olen välja selgitanud, et 1920ndatel ehitatud elektrijaama ei saadudki käima, kuna järvealune pinnas on karsti täis ja vett ei õnnestu üles paisutada - enne neeldub ta maasse.
Sügavas nõos paiknev paisjärv oli sellist nägu, et hiljaaegu on temas küll mehiselt vett olnud, ent praeguseks paljastusid vaid mudaviirulised längus kaldad. Tamm oli mitmeosaline, üle esimese lüüsidega tammiosa jalutades algas kitsas kaljunõlval kulgev "camino del rey", mis viis teise, tõeliselt sügavat kanjonit tõkestava kaarja tammini. Muljeid on siinkohal sõnadesse raske panna. Mingit aimu nähtu mastaapidest saab facebooki laetud fotodelt, lisaks tegi Merit ka jupi filmi, mille loodan varsti kuskile üles laadida.
Värisevi-jalgu tammilt tagasi tulnud, jätkasime mööda treppe laskumist kuristiku põhja. Sinitaevas jäi üha rohkem meie peade kohale kaarduvate kaljude varju, õhk muutus jahedamaks, helid vaibusid. Vaid mõni üksik haki kraaksatus, kivikese kukkumine, tuvi tiivaplagin... Kohati oli trepp kaetud hiljutise kivilaviiniga, millest tuli ettevaatlikult üle turnida. Kuni viimaks, peale 150-meetrist laskumist, avanes ees mustav koopasuu. Selle ees, nagu Põrgulise kaev, laskus otse maa sisse sügav ümmargune šaht, mille põhja fotoka välklamp valgustada ei suutnud.
Koht mõjus meile sedavõrd aukartustäratavalt, et julgesime teineteisele vaid sosistada. Kuigi koopasuu oli kõrge ja avar, ei tihanud me kuigi sügavale sisse minna. Sellist tunnet kogen mina elus esmakordselt.
Hiljem lugesin, et koobas on ühenduses teisel pool mäeahelikku asuva Cueva Del Cato nimelise koopaga. Akvalangi abil pidi olema võimalik mööda maa-alust jõge ühest teise pääseda. See vist ei ole päris minu jaoks :)

Olles mööda 150 m treppe ja klibuseid nõlvu tagasi "üles" turninud, jätkus meie autoretk mööda Sierra De Grazalema looduspargi käänulisi mägiradu. Need olid taaskord ülivõrdeliselt lahedad. Mäed muutusid iga natukese aja tagant - tiheda männimetsaga kaetud; paljad hallid kaljunõlvad; varjulised tammikud; rohused kitsekarjamaad; madala kanarbikulaadse taimestikuga rohetavad nõlvad. Erakordselt hõre asustus: vaid mõni üksik hütt või väike valge külake mitmekümne kilomeetri järel. Muudkui mööda mäenõlvu looklev kitsas tee ja üha uued hurmavad vaated. Päev kiskus juba õhtusse ja vahepeal saime ka paar tihedat vihmasagarat. Peab ütlema, et viimaks tekkis neist mägiteedest juba väsimus. Paraku venis meie tagasisõit planeeritust märksa pikemaks, kuna ühel teeotsal seisis suur kollane hispaaniakeelne silt, milles sisalduv sõna "cortado" ei lasknud end peale sõnastiku lappamist muuks kui teesuluks tõlgendada.
Viimaks jõudsime Algecirase kandis rannikule ja sealt õhtuhämaruses tagasi Fuengirolasse tõid juba tuttavad kiirteed. Päevaläbisõiduks 360 km.

Andalucia 4

Vahepealsetest märkimisväärsustest:

* Pühapäevane vihm - selline, mida ka Merit ei ole väidetavalt siin elamise ajal näinud. Ülevalt mägedest tuli paksu mudast vett mööda tänavaid jõena alla. Kanalisatsiooniluugid kerkisid kaevude pealt üles ja vesi paiskas nad kõrvale. Järgmisel hommikul olid mitmes kohas suurtel teedel vee poolt kokku kuhjatud liiva- ja kruusavallid, mida siis jõudumööda koristama asuti.
Ent pühapäeva õhtupoolikuks ilm selgines ja "kohaliku eestlase" (ses mõttes, et juba aastaid siin elanud) Maire sünnipäeval saime juba rannas jalutada.

* Esmaspäeval väike reis Mihhase külla (Mijas Pueblo). See tiheda tänavatevõrgu ja säravvalgeks lubjatud majakestega mägiküla asub siinsamas lähedal, 5 km sisemaa poole, ja vaatamata arvukale turistidevoole on säilitanud oma ajaloolist hõngu. Eesti mõistes väikelinn oma pisikese künkatipul asuva Toompeaga - kirik, härjavõitluste areen ja imekaunis park põnevalt käänuliste jalgradadega ning aina uusi ahhetamapanevaid vaateid pakkuvate platvormidega otse kuristikunõlval.

* Teispäev - esimene tõeliselt päikeseline ilm. Sain mina siis ka esimest korda oma valge kõhu paljaks võetud (siinsamas maja siseõues asuva basseini kaldal) ja paari tunni jooksul ka roosa jume peale.
Õhtupoolikul jalutuskäik Torremolinoses. Üritasime muuseas üles leida kolme aasta taguse Maroko-reisi esimeseks peatuspunktiks olnud hostelit. Leidsime itaalia restorani, kus tookord õhtust sõime, ent hostel jäi tänavatelabürindis selgemate pidepunktide puudumisel leidmata. Pärast jalutasime veel biitšil (austades hispaania keelt pean ütlema playa'l), mis küll sarnaselt kodulähedase Fuengirola korduvalt läbijalutatuga on põhimõtteliselt samasugune tihedalt hotellide ja söögikohtadega palistatud tänav, ent millegi poolest siiski ka täitsa omanäoline. Rohkem raha, edevust ja glamuuri.

Täna plaanime minna pikemale autotuurile sisemaale, Ronda-kandi mägedesse.
Lennuliiklus näitab taastumise märke. Samas, KATLA all podiseb jätkuvalt tuli...

Andalucia 3

Väljas mürtsub äike ja ladiseb vihm. Üldse on minu siinoleku aja ilmad, erinevalt paari nädala tagusest Irma ja Peetri visiidist, olnud üsna puhkajavaenulikud. Päevitamisest on asi kaugel, pigem peab pidevalt taevasse vaatama, et kas üldse tasub nina toast välja pista. Osalt sellepärast, osalt ka seetõttu, et Meriti tööd on päevad ära killustanud, ei ole me peale teispäevast Malaga külastust enam kodunt kaugemal käinud. Lühemaid jalutuskäike koduümbruses oleme siiski iga päev teinud, eile näiteks kokku 14 km jagu. Kusjuures need ei ole eestimaised tasase-maa-kilomeetrid! :)

Tuhauudised teevad ärevaks. Üsna suure tõenäosusega ei õnnestu reedel plaanipäraselt läbi Oslo koju lennata. Eks paistab, kas saab lennupiletid hilisemaks või peab hakkama maismaatranspordiga läbi Euroopa seiklema. Töö juurest on küll puhkust veel nädalajagu, aga muud kiired tegemised suruvad selga.

Vähemalt siinne ilm peaks järgmisest nädalast suvisema poole keerama.

Andalucia 2

Leeduka soovitusi järgides parkisime auto ja suundusime ühele kahest viidatud matkarajast. See kulges järsunõlvalisse orgu paisutatud tehisjärve kallast mööda üha ülespoole ja... Vaated muutusid järjest võrratumaks! Alles veidi aega tagasi kulges meie peade kohal kaarjas raudteesild üle oru, ja teisele poole mäge turnides oli uus sild juba meist tükk maad allpool, ühendades kahte tunnelisuuet. Ja eemal kaljuseinal kulges - jah, just seesama - Camino del Rey, kuulus Kuninga Rada, millest ainuüksi netis nähtud pildid ja videod jalad tudisema võtavad!
Meiesugustele pehmetele turistidele on see rada siiski ainult eemalt imetlemiseks. Vaadetest ennast punni ahminud ja kaamera mälukaardi täis klõpsinud (suurem kaart jäi autosse, kuna ei osanud oodata, et sellisesse kohta satume), läksime tagasi ja jätkasime Bobastro otsinguid. Varsti hakkasid sellele juba viidad juhatama. Algul kitsas kaljudevahelises orus kulgenud tee hakkas järjest kõrgemale mägedesse tõusma ja taas - No millised vaated! Ei, pigem kahe-kolmemillised!
Viimaks leitud Bobastro oli taraga piiratud ja väravaga suletud, ent arvestades stendil olevaid fotosid ei jäänud me millestki olulisest ilma, sest teel sinna avanevad vaated andsid juba rohkem elamusi, kui me eales loota oleks osanud. Merit arvas, et kahe nii sisutiheda päevaga alanud reis võib end sedasi kole ruttu ammendada :)

Esmaspäeval oli Meritil töö - siinsamas Torreblancas, kilomeetrikene kodust "ülespoole", st rannast eemale mägedesse. Paraku sundis siinne ühesuunaliste tänavate labürint autoga pikka ringi tegema. Tõin auto tagasi koju ja asusin jala, geps käes, sellest labürindist otseteed läbi raiuma. Kõik ühesuunalised tänavad ära kaardistatud, õnnestus ka otsetee leida. Kuna Meritil läks veel aega, tegin pikema jalutuskäigu. Ainult mõnisada meetrit uhketest villadest ja mäenõlvadel kõrguvatest korrusmajadest algas metsik loodus - küngaste vahel käänduv kruusatee viis aina edasi ja varjulistes orusoppides võis unustada, et lärmakas linn ja kiirtee siinsamas "nurga taga" asub. Siis avastasin aga, et olin märkamatult sattunud ühe rantšo territooriumile. Ega midagi, tulin mööda alleed sealt peavärava kaudu taas ringiga välja. Meeldivalt vaba liikumine võrreldes Eesti paranoiliselt ülesildistatud-tõkkepuustatud eravaldustega.
Tagasi linna jõudmise ajaks oli ka Meriti töö lõppenud ja koos kõmpisime mäest alla koju. Selle päeva õhtupoolikusse mahtus veel pikem jalutuskäik Fuengirolas, nii et õhtuks olid jalatallad üsna ümmargused.

Teisipäevane taaskord pikaleveninud hommikupoolik ja ärev taevasse vaatamine (ilm oli üsna heitlik) küpsetas otsuse rongiga Malagasse sõita. Seekord tegime veidi korralikuma kodutöö ja kaardistasime olulisemad vaatamisväärsused. Aga ega neid palju skoorida ei jõudnudki. Keset vanalinna kõrgub ambitsioonikalt alustatud, ent lõpetamata jäänud pirakas katedraal. Kaarli (või Rapla) kiriku sarnaselt kahest tornist on valmis ehitatud vaid üks, teine jäi rahapuudusel pooleli.
Andaluusiale iseloomuliku multikultuursuse hea näitena asuvad samas lähedal rooma-aegse amfiteatri jäänused ja araablaste loss Alcazaba, mis on müürepidi ühendatud kõrgel mäeharjal paikneva teise kindluskompleksi Gibralfaroga. Palju turnimist mööda põnevalt sopilisi lossimüüre, palju kauneid vaateid alla linnale, merele ja ümbritsevatele mägedele.

------
Meritil lõppes töö, ka Kairi tuli just koju ja nüüd on aeg minna Fuengirolasse külla kohalikule Christinale. Keelt praktiseerima :)

Andalucia

Sedapsi jah, et eelmisel reedel kell neli hommikul oli äratuskell, Poku viskas mu pampudega lennujaama ja ümberistumisega Kopenhaagenis jõudsin juba enne keskpäeva Malagasse. Kuna Meritil oli parasjagu töö, siis lennujaamas lilli ega puhkpilliorkestrit ei olnud, aga ei hullu, juba kolme aasta tagusest Maroko-reisist tuttav linnalähirong tõi mu paarikümne minutiga Torreblancasse. Mis muide tähendab valget torni. Too kunagisele rannakülale nime andnud iidne vahitorn kõrgub siinsamas maja aknast paistva künka tipul kõrvuti Toro Osborne ehk hiigelsuure musta härjasiluetiga. Viimane oli algselt kohaliku alkofirma reklaam, ent nüüdseks kuulutatud Hispaania pärandkultuuri objektiks. Mõlemaid, nii valgeid torne kui musti härgi, võib siinmaal paljude küngaste otsas kohata.
Vaevalt jõudsin maja allkorrusel asuva, inglaste peetava Ankru baari terrassil apelsinimahla tellida, kui Kairi mulle selja tagant BÖÖ tegi. Tal oli töö varem lõppenud. Kuna Meritil pidi veel aega minema, siis jõudsime mahla ja kohvi juues üksteisele esimesed kiired ülevaated uudistest anda, enne kui talle paari km kaugusele järele sõitsime. Aga see oodatud kohtumise hetk saabus õige pea... :)

Saabumispäeva pärastlõunasse mahtus veel jalutuskäik lähiümbruses. Andaluusia võttis mind vastu priskelt tuulise ilmaga, mis rannas jalutades sundis jopet seljas hoidma. Sama noor torm jätkus ka laupäevasel Gibraltari reisil. Kairi autoga poolteist tunnikest sõitu; auto jätsime Hispaania poolele ja üle piiri ning kõrvad-peast-puhuvalt-tuulise lennuvälja läksime jalgsi. All-linnas peavad tuttavad eestlased Liiwi esinduskauplust ja me olime neile pisut abiks vanalinnas flaierite jagamisega. Omapärane - ise verivärske turist olles suhelda teiste turistidega kohaliku positsioonilt :) Ok, tegelikult jagasid flaiereid ikka Kairi ja Merit, mina vaatasin protsessi rohkem kõrvalt ja tinistasin parmupilli. Sekka sai väike intervjuu antud ka kohalikele hispaania koolilastele, kes püüdlikult lugesid ette paberile inglise keeles kirjapandud küsimusi stiilis "mis on teie lemmik-jalgpalliklubi Hispaanias", "nimetage mõni Hispaania traditsioon" jne. Olgu öeldud, et esimesele küsimusele jäin ma vastuse võlgu, teisele tulistasin pikemalt mõtlemata "flamenco", sest esimene stereotüüp härjavõitlus ei kuulu minumeelest just parimate selle maa pärandite sekka, seevastu viimatisest reisist, kui Mihkel meile flamencoetenduse külastuse korraldas, on kustumatud muljed.

Flaierid jagatud, kõmpisime läbi vanalinna üles mäe poole. Bussi ja rippraudtee pileteid pidasime kalliks ja otsustasime jalgsi niikaugele ronida, kui viitsimist on. Üllatavalt head kaitset pakkus mägi lõõskava idatuule eest, nii et kontrastiks all merel mäslevale noorele tormile oli mäenõlval täitsa mõnus Eesti suveilm. Esimest valikut rohkelt klõpsitud piltidest näeb Facebookis. Inkluuding ahvid :)

Pühapäevase pikaleveninud hommikupooliku järel sirvisime põgusalt Lonely Planetit ja otsustasime teha autotuuri sisemaale. Esimene sihtmärk El Torcali mägi oli paraku mingi võistluse tõttu suletud, ent ega me sinna väga ei kippunud ka, sest ilm kiskus sompu ja ülevalpool 900 m tulid pilved juba vastu maad. Aga kauneid vaateid nägi ka allpool ahhetamapanevalt palju.
Järgnes teekond läbi maaliliselt vahelduva maastiku. Väikesed külakesed, põllulapid, kitsekarjad... ja MÄED! Sihiks oli seatud Bobastro-nimeline kindlusevare, mis pidi asuma kuskil El Chorro naabruses. Viimase asukohta ei suutnud me gepsu abil käigupealt tuvastada ja kulgesime hea õnne ja vaistu peale arvatavas suunas. Need ei vedanud alt ja El Chorro nimelisse külakesse me jõudsimegi. Oskamata sealt midagi erilist oodata (puudulik kodutöö!) peatusime teeäärse kaardi juures, et Bobastrot otsida. Seljatagant "Hello, Estonia!" - peatunud oli leedukas, kes soovitas meil siitsamast nurgataha minevat teed mööda jätkata ja matkarada läbi jalutada.

Kuna tüdrukud nihelevad arvutisse tööasju ajama, siis vajutan siinkohal "publish" ja jätkan edaspidi.

Kolekirjandus

-- selline žanrimääratlus peaks olema kohane värskeimale lugemiselamusele, milleks on Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad..."
Väga sünge raamat, mida peale paari esimese peatüki läbilugemist oli tahtmine nurka visata. Jätkama ahvatles tõeliselt ladus ja nauditav kirjutamisstiil. Julgen väita, et Nirti ei ole enam lootustandev noorkirjanik, vaid juba VÄGA hea kirjanik.

Mis sa hing veel tahta oskad

Nädalavahetus Hiiumaal Eero juures metsatööl. Päevad täis tõsist rahmeldamist. Tänu esimestele tõeliselt kevadsoojadele päevadele silmnähtavas tempos sulav metsaalune lumekiht. Lõkkel soojendatud konservlõuna ja Jaanuse tehtud praemunaleivad tunduvad maailma parima roana. Peale õhtusööki kerge bjuutisliip ja kaardimäng hiliste öötundideni.