-22

näitas täna hommikul kraadiklaas Põhja-Sakus.
Esimest korda sel talvel oli kinni külmunud kaevust veepumbani tulev imitoru. Nimelt on meil naabrite kuuri all puurkaev, kust tuleb välja plasttoru, mis kohe 180-kraadise pöörde teeb ja uuesti maa alla laskudes meie majani jookseb. See maapealne toruosa on ainus külmakartlik koht, mis vaatamata vatist soojustusele pakasega kinni külmub. Esimesel siinelu-talvel oli sellega tõsist jändamist. Kuna kuur asub majast eemal ja voolu sinna niisama lihtsalt ei saa, ei saanud sinna ka välist lisakütet. Viimaks leiutasin sellise süsteemi: majas siseneb torru 15 meetrit tavalist allveeisolatsiooniga kaablit ja kulgeb torusisesena kaevuni. Külmakartliku toruosa sees on meetrine jupp küttekaablit. Need on omavahel veekindla üleminekuga ühendatud. Valdava osa ajast on kaabel vooluta, ent kui pump kurja urinaga märku annab, et kaev talle enam vett ei anna, lükkan kaabli voolu alla ja 10 min pärast on vesi taas voolamas. Kui veetarbimine on piisavalt sage, hoiab voolav vesi toru ise lahti. Seega külmumise oht on ainult pakaselistel öödel või pikemat aega kodust eemal olles.
Üks kord selle 10 a jooksul on tulnud torud uuesti lahti võtta, kuna vesi oli kaabliühendusse sisse tunginud ja selle läbi oksüdeerinud. Kuna viimased kaks talve olid nii pehmed, et kaablikütet kordagi tarvis ei läinud, siis oli täna päris ärev hetk üle hulga aja voolu sisse lülitades - kas küte ikka toimib? Toimis!