Üha enamate tuttavate käest kuulen, et lumest on siiber. Panen käe südamele - minul veel ei ole! Mis sest, et täna sai lumest puhtaks roogitud enda õu, enda kuurikatus, ämma kuurikatus ja ämma õu. Ja Nissi surnuaia väravaesine kah. Niikaua kui on, kuhu seda lund visata, on kõik hästi ja lumerookimine üks maailma mõnusamaid töid. Õue keskel oleva hange kõrgus on juba kaks ja pool meetrit. Aga koormus peabki ju treeningu käigus kasvama, kas pole.
Tõsi, see rahulolu on suure tänu võlgu sellele, et ma ei ela linnas. Linnainimeste nahas (või siis lumepudrus) praegu tõesti olla ei tahaks. Ja kui saaks, ei topiks oma nina linna enne kui lumi kunagi kevadel ära sulanud.
Ära muretse. Jaanipäeval laseme veel kelguga mäest alla. Hea kui see valge sõnnik Suveseikluseks ära sulanud on...
ReplyDelete