Uunikute Talverallilt

Eks ma olen ju varasematelgi aastatel seal kiibitsemas käinud, kuna Mati ja mitmed muudki head tuttavad seal sõidavad. Ent otsustavaks teguriks selles, miks ma ka tänavuse Uunikute Talveralli kaasa sõitsin, oli ilmaprognoos ja teadmine, et sõber Pauk seal oma soolo-Iž-56 seljas kaasa lööb. Mis, koos tänavuse rekordilise, ca 110 ekipaažilise osaleajaskonnaga, tõotas vaatamisväärsust.

Ilm oli täpselt selline nagu lubatud - 15 kraadi pakast, tuiskav ja lahtist lund vaaludesse kuhjav idatuul, pealelõunal ka taevast lund juurde lisandumas. Paugu eesmärk oli rada lihtsalt läbi kulgeda, ilma kontrollpunktides paberitööd tegemata või lisakatsetel tulemust püüdlemata. Oma legendiraamatu pistis ta kohe stardis minu kätte ja sõitis ühe teise tsikliekipaaži (76. aasta Goldwing pluss vana Jawa külgkorv) korvimehe käest Cardo kaudu kuuldavate juhiste järgi. Seega sain ka mina sõidupealt legendi jälgida ja paaril korral oli ka meeldiv võimalus äraeksinud ratturid taas rajale juhatada.

Tsiklistid olid stardijärjekorras teise kümne alguses. Juba esimene mahapööre Pärnu maanteelt läbi Rahula küla Jaanimäe ringrajale oli korralikult kinni tuisanud, ja kui muidu oleks rivi eesotsas startinud suured maasturid sinna jälje ette lükanud, ei lasknud seda teha seal juba kinni istuv külamehe lada. Ok, selle sai sealt siiski suht kerge vaevaga välja.

Jaanimäele jõudes oli Winku korviratta rehv juba töss. Pumbaga täislöömisest oli efekti loetud minutiteks. Sõitjate meelerahu see kuigivõrd ei kõigutanud - 30 aastat vana rehvi küljed olevat juba nii jäigad, et kannavad ise ja õhk, teate, on nõrkadele :P Poistel oli õigus - õhtuks ei olnud selle õhuvaba rehviga vaatamata väntsutavatele teeoludele midagi juhtunud.

Varsti peale Üksnurme mõisa juures kontrollküsimusele vastuse saamist tekkis sõidus pikem paus. Üks eespool startinud Chevy suur pikapijurakas oli välja surnud ja kitsa metsatee sedasi ummistanud, et keegi temast mööda ei mahtunud. Taha tekkis kohe pikk kolonn, millel tagasi tagurdamine samuti kõne alla ei tulnud. Viimaks kaevati Chevy ja kraavi vahelt nii lai rada läbi, et tsiklid sealt mööda mahtusid. Winkule köis sappa, libedamatel kohtadel mehed tagant lükkama ja sedasi see laip sealt kuni esimese laiema möödasõidukohani ca kilomeetri kaugusel toimetati. Kolmveerand tundi viivitust.

Järgmine suurem ummistus oli Kodila ja Palamulla vahel, aga sealt said autod siiski tagasi manööverdada ja meie sinnajõudmise ajaks oli kolonn juba suuremaid teid mööda ümbersõitu otsimas. Ilmselt oli see põhjuseks, miks paljud legendis järje kaotasid ja enne Varbolat sõitis kogu see rivi üksmeelselt õigest mahapöördest mööda. Minul õnnestus "omadel" sabast kinni saada ja nad järjele juhatada. Seal (taas kitsas külavahetee) oli juba ees külitsi hange vajunud Kubani buss, reisijaskond ümber vehkimas ja kaevamas. Pidasime meiegi kinni ja panime käed külge. Kuna bussi teepoolne, kinnitallatud lumel olev ratas lootusetult tühjalt ringi käis, tõin autost oma lumeketid ja viskasin need bussiratta alla. Efekt oli kohene - buss liikus tubli kümmekond senti edasi. Seda kettide ratta alla viskamist paarkümmend korda korrates saigi viimaks buss teele.

Edasine sõit kulges suuremate märkimisväärsusteta. Iga meeter, mida mina oma soojas autos rahulikult kruiisides läbisin, süvendas austust nende meeste vastu, kes siinsamas minu eest pakast ja tuisku trotsisid. Kordagi teelt välja sõitmata ega kinni jäämata suutsid nad läbida terve esimese trassipoole kuni lõunapausini Halingal. Kuigi Iž treppis teedel ja vaaludest läbi sõites ähvardavalt tantsima lõi, suutis Pauk oma suksu kindlakäeliselt kursil hoida ja isegi ei libesenud kordagi külili.

7-tunnine sõit Halingani oli siiski piisav, et panna edasist legendi kriitiliselt läbi mõtlema. Me oleksime pidanud võistluse teisele poolele startima nelja ajal, valget aega seega ca poolteist tundi. Lumesadu paistis tihenevat. Legend tõotas taas hulgaliselt väikesi küla- ja metsavaheteid. Seega sai tehtud ratsionaalne otsus ja trassi teine pool otseks tõmmatud. Kõige rohkem rõõmustas selle üle vast korvimees Kenny, sest kuigi korv teda mingil määral tuule eest kaitses, puges liikumatult kitsasse korvi pressituna külm talle kergemini konti, kui lenksuga võimlevatele juhtidele.

Kõik kolm rallil osalenud tsiklit pälvisid omas klassis auhinnalise koha. Kuigi ma vahepeal väikest akudoonorlust pidin pakkuma, jõudisid kõik kolm siiski omal jalal ja tervetena kohale.

Järgmisel hommikul olid masinad paksu lume all. Pealtvaatajad tegid juba pakkumisi, mitu korda vana Iž'i käima tampima peab. Pauk õigustas enda hüüdnime - Paugupill käivitus ühestainsast löögist!

Mõned pildilingid:
Tsiklid stardis
Tsiklid stardis 2
Kolonn surnud Chevy taga
Winku Chevy sikutamas
Kuban hanges
Paus Halingal, Iž imeb golfi pealt voolu