Ja ongi klapipesa

Tafka käest sain vajaliku võtme ja hüpotees leidis kinnitust - klapipesa on lahti tulnud ja silindrikaanest välja kerkinud.
Nüüd on see koht, kus ma meeleldi viiks selle lego kellegi targema kätte, kes ütleb, mis minema visata ja mida ja kuidas taastada/asendada saab. Kusjuures klapipesa on vigase nukkvõlli kõrval ilmselt teisejärguline probleem. Appi!

XL haige :(

Njah... mitte et vahepealse kuu aja jooksul midagi kirjutamisväärset juhtunud ei oleks, pigem on selle pausi põhjuseks olnud see, et olen elanud stiilis "sõida ja ära mölise". Täna hommikul aga on selline tunne, et võiks üle hulga aja pisut möliseda. Või vigiseda.

Pühapäeval, olles öösel tulnud tagasi Lavassaarest (mis tegelikult vääriks pikemat muljetamist) ja ennelõunal veidi Kevadsõidu rada täiendanud, sõitsin parasjagu Kehtna-tagustel metsateedel aega parajaks, sest Merit oli Muska+Merke+Rolluga Türi lillelaadalt peatselt tagasi tulemas. Äkitse lõi mootorisse terava tiksumise sisse. Pidasin kinni, võtsin kiivri peast, käivitasin ja kuulasin... tiks tuli mootori ülaosast, klapikambrist. Mootor käivitus ja käis küll ühtlaselt, ent heli oli siiski nii terav, et mootori hullema kahjustamise ohus pidasin paremaks edasi mitte sõita. Võtsin siis ratta käekõrvale ja hakkasin mööda küngastest üles-alla kulgevat metsateed tsivilisatsiooni suunas astuma. Mõni langus lubas sadulasse hüpata ja sadakond meetrit priiküüti saada, ent sellega kaasnesid teised sajad meetrid küngastest ülestrügimist. Pisut üle kilomeetri ja nahk korralikult märjaks aetud, jõudsin Palukülla ja keerasin esimesse hoovi, kus inimesi askeldamas näha oli, sisse. Peremees lubas lahkesti enda õue peal ratta lahkamise käsile võtta ja laenas mutrivõtmeid.

Ilmnes, et parempoolse väljalaskeklapi nookuril oli ca 4-5 mm lõtk sisse tulnud ja see seal tiksuski. Kui aga vahe reguleerpoldist kokku keerasin, ei saanud mootorit enam ringi ajada, nukk lükkas klapivedru lõpuni kokku. Selgemat põhjust kohapeal ei õnnestunud tuvastada, kahtlustasin nookuri või nookuritelje purunemist. Helistasin Meriti endale järele ja leppisin peremehega kokku, et ratas jääb niikauaks tema õuele, kuni sellele õhtul käruga järele tulen.

Eile siis võtsin asja kodus põhjalikumalt uurida. Nookurid (neid on iga klapi kohta kaks) paistsid korras olema, ent klapisääre ülemine ots koos vedrutaldrikuga istus naaberklapiga võrreldes tublisti sügavamal. Näis, nagu oleks klapp poolavatud asendis kinni jäänud, Ent kummalisel kombel liikus klapp vajutamisel vabalt allapoole (niipalju kui klapivedru seda lubas) ja, mis kõige kummalisem - mootoril oli kompressioon täiesti olemas, ehk et klapp pidas õhku! Esimese hooga tundus see täiesti sürr - nagu oleks klapisäär järsku 5 mm kokku tõmmanud??? Siis aga lõi pähe see mõte, et äkki on klapipesa silindrikaanes lahti tulnud ja oma kohalt välja tulnud, ent sedasi poolel teel kinni kiilunud, et klapp temaga kontaktis siiski tihedaks jäi...

Senine diagnostika oli käinud klapivahede reguleerimisavade kaudu, ilma klapikambrikaant maha võtmata. Nüüdseks oli aga selge, et pole pääsu terve klapikambri- ja ilmselt ka silindrikaane mahavõtmisest. Kuna ma eelmisel korral klapikambris käies olin näinud kurja vaeva kaane rattaraami paagialuse toru alt kättesaamisega, siis seekord otsustasin mootori raamilt esmalt maha tõsta ja alles siis osadeks võtta. See osutus lihtsamaks kui ma pelgasin.

Aga klapikambris tabas mind halb üllatus - mõlema väljalaskenuki tipud olid karvased. Mis tähendab nukkvõlli vahetust. Samuti on räsitud nukkvõli keskel olev liugelaager ja selle pesa silindrikaanes. Mis tähendab kaane vahetust. Ja peasüüdlase ehk klapini ma ei olegi veel jõudnud, kuna silindrikaane mahavõtmiseks läheb vaja õhukeseseinalist 12 padrunvõtit, mida ma pean nüüd minema linna pealt otsima.

On karta, et lühikese aja ja väikese rahaga seda südant taas tuksuma ei saa...

Kevade algus kell 13:43

... ütleb kalender tänase päeva kohta. Mida on õues viibides küll raske uskuda.

Vanarahvatarkus (uuerahva sõnastuses) ütleb, et kui esimene tsikkel, mida kevadel näed, on kollane, siis tuleb kuldne suvi.
Selle deviisiga ma ka täna väikse eputamise-tiiru tegin :) Bikersis koos Meritiga lõunat söömas ja Gerdile leevikestepildiga jõulušokolaadi viimas. Kui te mu peent irooniat mõistate (kasutades Gerdi sõnu).
83 km tuli kokku, aga johtuvalt vilust-tuulisest ilmast ei näind ma ühtki teist endasugust. Siiski, hullumaja juures kaks rollupoissi vehkisid mulle rõõmsalt käega, ja mina neile vastu.

Ahjaa, Teejuht 23.02 on ka saadaval. Võrreldes .01 mõned pisiparandused.

Lumisel-unisel teisipäeval aknast välja vaadates

Väljas on neli koma seitse kraadi sooja, ja lund mätsib niiet...

Merit tuli ükspäev koju, silmad säramas, ja rääkis, et neil on Pärlega kindel plaan minna aprilli alguses tsiklitega Lepaninale -- see on teispool Pärnut, mingi 170 km. Praegu välja vaadates võib neile üldiselt kaasa tunda.
Tegelikult igatsen ma ise vähemalt samapalju lume sulamist. Peale esimest hoogsat tsiklinädalat on nüüd juba enam kui nädalapikkune paus olnud.

Aga unine olen sellepärast, et öösel sai kokku lastud Eesti Teejuhi järjekordne versioon 23.01. Suurim täiendus on hoonete kontuurid. Tundub, et õnnestus märkimisväärselt lisandunud andmemaht sedasi ära optimeerida, et pildi liigutamine on täitsa talutava kiirusega. Kaardi väljanägemine ja informatiivsus on igatahes täiesti uuel tasemel. Eelmine, ilma hooneteta versioon tundub nagu kooli töövihiku kontuurkaart selle kõrval :)

TGIF (= Thank God It's Friday)

Mis Sa arvad, mis ma täna tegin?

Õige :D tsikliga sõitmas käisin!
Täpsemalt tulen ma just EMMK Talverallilt, kus peale varakult käpa maha saanud põhjanaabrite oli palju toredaid vanu ja uusi tuttavaid. Aga esimeseks korraks mulle piisas ja otsustasin, et koduvaikuses on ikka parem magada kui maaskäpsete põhjanaabrite mörina saatel. Liiati et koduvaikus paikneb ürituse toimumiskohale Kiisale nii lähedal.

Lisaks mahtus möödunud reedesse ettekande pidamine EGÜ kevadkonverentsil, mis sujus ootuspäraselt rabedalt (no ei ole mul avaliku esinemise närvi, ei ole!), ent võeti üllatavalt soojalt vastu. Vähemalt lähemate kolleegide poolt. Vähemalt oskavad nad lohutada ;)

Sama ettekanne sai teisipäeval juba tekateka tudengitele peetud. Tõtt-öelda tundsin ma end selle auditooriumi ees mõnusamalt kui tänase ees.

Vahepeal on tänasest juba eile saanud...

Kevadekuulutamine

Jälle tsiklijuttu...
Kuigi ma eile siiralt arvasin, et nüüd mõnda aega vahet pean, oli täna väljas NIII ilus ilm, et noh... esialgu ma tegin tsikli kindlustuse ära. Ja kuna 6 kuuks tundus häbemata vähe ja 9 kuud ei pakutud, siis terveks aastaks. Seejärel proovisin, kas täna läheb paremini käima kui eile. Läks küll, lausa poolest pöördest. Ja siis oli vaja proovida, kas teed on täna vähemlibedad kui eile. Olid küll, suured teed lausa kuivad ja üleüldse -- päike paistis, kraad näitas maja varjuküljel pluss kuus tselsiust ja tunne oli vähemalt 5. aprilli, igatahes mitte 5. märtsi oma :) Seega venis ka mu sõidutuur 20 km pikkuseks.
Eks mul oli sõidule väike põhjendus ka. Õli vajas vahetamist ja seega mootor soojaksajamist. Ja vahetatud ta peale sõidust tulekut ka sai. Ja õhufilter pestud.

Tsiklihooaja ettevaatlik algus

Et ma sain eile Neemelt kätte mootoripoolse ketiratta, siis ei olnud täna enam ühtki takistust tsikli kokkupanekuks. Tagaratta üks laagritest, simmer ja kett olid juba enne ootamas. No ja kui tagaratas ilusti alla pandud ja kett peal, siis tundus loogiline ka aku peale tõsta ja käivitamist proovida. Mis oli ootuspäraselt vaevaline (pärast pikka seismist), aga käima ta viimaks läks. No ja siis tundus loogiline ka väike tiir teha. Mis oli üle ootuste vaevaline. Ok, kui suurel teel rehv läbi lumeplöga juba asfalti haarab, siis saab hakkama, aga kõrvalteede keltsal ei saanud seda arglikku kulgemist küll tsiklisõiduks nimetada.
Igatahes on nüüd üks täiendav motivaator kevade ootamiseks :)