Scoutsrännak

Eelmist postitust lugedes võisid Sa endamisi mõelda, et mida imet ta trambib kümnete km kaupa. Aga näed -- salatrenni tegi :) Tallanahka kasvatas! Ikka selleks, et täna läbida 30-km Scoutsrännak.
Olgu meenutatud, et see oli Martti idee 3 aastat tagasi sellele üritusele minna. Koos osalesime me ka aastal 2007. Mõlemal aastal ca 6,5 h ajaga ja verivillis jalgadega. Eelmine aasta jäi mingitel asjaoludel vahele... ei mäletagi, kas oli ilm sant või tervis korrast ära. Vahepeal on Martti oma sportliku suutlikkuse igasugu ikstriimide ja rogainidega võrratult kõrgemale kasvatanud, aga tahtsin ka mina proovida, kas viimaste kuude jalgsikäimistel ka mingi efekt on ja ilma suuremate kahjustusteta see matk läbida õnnestub.
Martti läks rajale omas tempos ja ca 4,5 tundi peale starti talle helistades sain kuulda, et ta juba tunnike tagasi lõpetas. Mida oli ka oodata. Aga ikkagi -- Respekt.
Mina aga kõndisin koos esimest korda osaleva Tiiduga. Esimesed 10 km tulid nagu muuseas, keskmine kiirus ca 6 km/h. Teine kolmandik tegi meil mõlemal juba jala hellaks. Kolmanda alguseks oli Tiidul kandadel liha lahti. Sellele vaatamata jätkus tal tahet+jaksu viimased 5 km sörgiga läbida. Ajaks temal 5:43, minul 5:45. Mis mahtus planeeritud 6 tunni sisse. Ja mis peamine -- olgugi et vasaku jala väiksel varbal on suur ja kannal väike vesivill, on enesetunne suurepärane ja varasemate aastate veremaitsest pole juttugi. Oma osa selles on muidugi meid peale lõpetamist oodanud Martti saunal ja Pireti pidusöögilaual.
Veel muljeid...
* Ilus ilm. Olgugi et külm ja kohati mereäärselt tuuline, see-eest rõõmsalt päikseline. Mida näost praegu selgelt tunda on.
* Lumised-jäised teed. Kohati vastikult libedad. Olin siuke snoob, et vedasin kaasas 2 paari jalanõusid ja vahetasin neid vastavalt teeoludele: asfaldil vetruva tallaga toss, metsateedel matkasaabas, millel kruvid libisemise tõkkeks kontsa sees. Oli abiks.
* Meeldiv kohtumine Peebuga. Suuresti tänu temale möödus viimane 5 km vaat-et märkamatult. Peep suutis üllatada sellega, et läbis rännaku valgete püstega, mis jäid praktiliselt puhtaks. Tegelikult olid teed kohati ikka VÄGA porised... Aga jah, kui tal poleks särk soolaviiruline olnud, oleks tema osalemist pealevaadates üsna raske uskuda olnud :)

GPS-logi saab näha, nagu ikka, GeoApest.
Pedomeetril on päeva lõpuks näit 42485.

Käib kah see kärbes

Eile:
Length = 15,502 km
Average Speed: 6,0 km/h
Time: 02:35:05
Steps: 18702

Täna:
Length = 21,061 km
Average Speed: 6,3 km/h
Time: 03:20:27
Steps: 25045

Ja Teejuht 23.03 sai ka hommikul välja.

Kevade algus kell 13:43

... ütleb kalender tänase päeva kohta. Mida on õues viibides küll raske uskuda.

Vanarahvatarkus (uuerahva sõnastuses) ütleb, et kui esimene tsikkel, mida kevadel näed, on kollane, siis tuleb kuldne suvi.
Selle deviisiga ma ka täna väikse eputamise-tiiru tegin :) Bikersis koos Meritiga lõunat söömas ja Gerdile leevikestepildiga jõulušokolaadi viimas. Kui te mu peent irooniat mõistate (kasutades Gerdi sõnu).
83 km tuli kokku, aga johtuvalt vilust-tuulisest ilmast ei näind ma ühtki teist endasugust. Siiski, hullumaja juures kaks rollupoissi vehkisid mulle rõõmsalt käega, ja mina neile vastu.

Ahjaa, Teejuht 23.02 on ka saadaval. Võrreldes .01 mõned pisiparandused.

Pontu

Olime eile hilisõhtul Meritiga Saku vahel pedomeetreid skoorimas, kui kuskil Ülase tänaval ujus meile külje alla kena hundikoerapoiss. Merit kui koerapelgur ehmatas esiti küll pisut ära, ent pontu veenis kogu oma olekuga, et ta on sõber. Mitte selline pealetükkivat tõugu, vaid lihtsalt hea teekaaslane.
Tegime pika jalutuskäigu, ja koer hoidis meid pidevalt vaateväljas. Nuuskis mööda põõsaaluseid oma koeranuuskimisi ja üldjuhul oli paarkümmend sammu eespool, ent kui meie põiktänavasse pöörasime, siis tuli kohe kapakuga järele, kõrvad kikkis ja saba lehvimas. Vaatasin kaelas olevat ketti - selle küljes mingit nimesilti ei olnud. Muidu oli loom aga ilus, puhas ja rõõmsaloomuline.
Asi läks päris huvitavaks. Koer näis olevat täiesti veendunud, et meil on üks tee ja sihtpunkt. Ei heidutanud teda vastutulevad muud koerad ega meie jänesehaakide tegemine. Nii me siis viimaks kolmekesi koduukse ees olimegi. Esialgu tegime talle jõumeetodiga selgeks, et meie läheme siit sisse ja tema mitte, ent kui koer veerand tunni pärast ikka veel ukse ees istus, siis läks Meritil süda härdaks ja uks lahti. Pontu oli kõpsti toas, tegi tutvumisringi ja leidis, et köögipõranda kaltsuvaip on maailma parim koht tänaseks ööks.
Merit koukis külmkapist verikäki välja. See meeldis ülimal moel. Niiväga, et sai trikkegi demonstreeritud - istumist ja käpaandmist. Ühtki haugatust me aga pontu suust terve selle õhtu jooksul ei kuulnud.
Gert soovitas Saksa Lambakoerte foorumisse kirjutada ja pildid saata. Tegin seda.
Siis võtsin koera auto peale (tuli pisut vastumeelselt) ja sõitsime tagasi Ülase tänavale - samasse, kus ennist kohtusime. Seal lasin koera autost välja. Võib-olla see oli viga, aga igatahes arvas nüüd pontu, et aeg on parteid vahetada - peale põgusat ninapidi-maas nuuskimist võttis ta üsna konkreetse sihi ja tegi mööda tänavat minekut.
Üritasin teda küll jälitada, ent kaotasin pimedas (kell oli siis juba üle kesköö) majade vahel silmist.
Merit, kes oli jäänud koju pontule kanaga kartuliputru keetma, oli meie lahkuminekust kuuldes mõnevõrra õnnetu. Käisime veel koos ümbruskonnas pontu jälgi ajamas, aga ainsad sel ajal liikvelolevad hingelised olid üksikud märtsikassid.
Loodame, et Pontu leidis kodutee.

Dr. Nightmare

Garmini helifailide valik on üpris nadi. Eestikeelsest vinguvas kõneviisis tädist, kelle tekst on grammatiliselt vigaselt kokku pandud, ma parem ei räägigi. Olen enamasti kasutanud inglisekeelseid kõnesüntesaatoriga helifaile, kelle eestikeelsete tänavanimede inglisekeelne hääldus sageli üpris lõbus on.

Paar päeva tagasi aga tõmbasin endale Garmini veebilehelt Dr. Nightmare-nimelise häälepaketi. Lisaks sellele, et ta tavapäraseid juhiseid "after three hundred meters turn right" hauataguse häälega loeb ja "recalculating" asemel "let me consult my magic bookhhh" ütleb, viskab ta aeg-ajalt muidki morbiidseid kilde. Näiteks "This car is nice, but it's no hearse", või "Have you looked at the trunk lately?", või "There's something strange about this place". Mis on ju esialgu isegi lõbusad, aga hakkavad üsna ruttu korduma. Ja ei oma mitte mingit seost selle infoga, mida geps tegelikult kaardifailist välja võiks lugeda. Fraas "Are we planning to visit the graveyard" võiks ju ometi siis kuuldavale tulla, kui ka gepsu ekraanil mõni surnuaed parasjagu lähedusse satub. Aga selleks Doktor Õudukal ilmselt intelligentsi napib.

Veel on seal valikus porgandihäälega lumememm Elfred, aga selle katsetamise ma jätan Sinule.

Lumisel-unisel teisipäeval aknast välja vaadates

Väljas on neli koma seitse kraadi sooja, ja lund mätsib niiet...

Merit tuli ükspäev koju, silmad säramas, ja rääkis, et neil on Pärlega kindel plaan minna aprilli alguses tsiklitega Lepaninale -- see on teispool Pärnut, mingi 170 km. Praegu välja vaadates võib neile üldiselt kaasa tunda.
Tegelikult igatsen ma ise vähemalt samapalju lume sulamist. Peale esimest hoogsat tsiklinädalat on nüüd juba enam kui nädalapikkune paus olnud.

Aga unine olen sellepärast, et öösel sai kokku lastud Eesti Teejuhi järjekordne versioon 23.01. Suurim täiendus on hoonete kontuurid. Tundub, et õnnestus märkimisväärselt lisandunud andmemaht sedasi ära optimeerida, et pildi liigutamine on täitsa talutava kiirusega. Kaardi väljanägemine ja informatiivsus on igatahes täiesti uuel tasemel. Eelmine, ilma hooneteta versioon tundub nagu kooli töövihiku kontuurkaart selle kõrval :)

Linnulinna

Istun praegu Kalda talu numbritoas. Merit alles magab ja mina üritan hästi vaikselt klahve klõbistada.
Eile siis toimus selleaastane esimene autoorienteerumise etapp, mille värsked muljed kirjapanemist nõuavad.

Peab tunnistama, et teist nii rasket (meie jaoks) võistlust ei mäletagi. Startisime esimestena, ja kohe esimese KP juures jäime (küll juba kellegi varasemat jälge pidi sõites) lumme kõhu peale kinni. No lihtsalt ei osanud hinnata selle läbisulanud lume sitkust. Labidaga kõhu alt lume ärasudimine ei aidanud ja olin just ketid pagasnikust välja otsinud, kui tulid Virks-Põldsalu ja meid välja lükkasid. Aitäh! Lahtisele teele saamiseks tuli küll 200 m tagurdada ja ma olin pea kindel, et see ei õnnestu -- et auto taguotsa paksu lumme ära veab... aga roobas oli nii konkreetne, et juhtis tagurdava auto üsna ilusti välja.
Emotsionaalselt kulus sellele jandile terve igavik. Ütleks, et 20 min. Gepsulogi väidab poole vähem.
Järgmises punktis ootas mind 270 m (ja teist samapalju tagasi) jooksu jõe ja raudtee ääres oleva vana pumbamajani. 7 minutit koos otsimisega. Pulss tuhat, hing kinni... hakkas juba tekkima aimdus, et järgnev neli tundi ei saa kerged olema.
Järgmised kaks punkti tulid lennult, ja seekord õigustas end keeramine ühele lahtiajamata põlluteele. Eelmised jäljed olid üsna konkreetsed ja hoog piisav, et mitte kinni jääda.
Edasi - 8 minutit tulutut otsimist suure seltskonnaga. Pärast selgus, et punkt oligi vales kohas ja võeti arvestusest maha.
Pikad lumises padrikus sumpamised... ühele kohustuslikule punktile nt kulutasime 13 minutit -- sedasi jätkates tõid esimesed kaks tundi meile kumbki vaid 7 punkti, mis on häbemata vähe. Tuli hakata trassi tugevasti optimeerima ja keskenduda ainult kallitele punktidele.
Veel üks 8-minutine tulutu otsimine Iigastes tõmbas tuju üsna alla. Ent veel ei olnud kadunud lootus kohustuslikud punktid ära tuua.
Sekka mõned kergemad leiud, tõeliselt lahe Rebasemägi ala kirdenurgas... ja siis taas 9 minutit tühja otsimist, mis sundis juba otsekursi finišisse võtma. Ok, ühe kohustusliku karjääripunkti veel jõuame... aga see osutub ka 200 m paksus lumes sumpamiseks koos libedatel nõlvadel pepuli-neljakäpukil roomamisega. Kes ütles, et elu peab kerge olema :)

Ootuspäraselt oli seekord tabeli esiots kõrgete neliveoliste päralt. Meiesuguste autodega kulgejate teedevalik ja punktidele lähenemise suutlikkus olid lumeolude tõttu ikka tugevasti ahendatud. Tabeli 12. koht tuli isegi üllatavana -- üks läbimata kohustuslik, kolm mitteleidu -- eeldasime kolmandasse kümnesse jäämist.

Kompenseerimaks selle jutu üldist hädaldavat tooni, tahan kiita meie seekordset tiimitööd Meritiga. Ühtki arusaamatust ei tekkinud, teedevaliku ja logistika osas olime kenasti üksmeelel. Golf veeres oma parimal võimalikul moel ja kui veel rattad vähegi maad puudutasid, pidas kumm suurepäraselt. Ma vist ei maininud, et ka need teed, mis lahti aetud olid, olid keltsased-porised ja sügavalt roopas. Üsna raju sõit igas mõttes :)
Ka muu tehnika töötas veatult. Esimest korda sõitsime seekord ilma läpakata, mis muutis kaardilugeja autost välja- ja autosse sissekargamise märksa mugavamaks. Kaarti näitas Nüvi 760, kaart oli hübriid Eesti Teejuhist ja lehmanahast. Lehmanahk oli ka 60Cx's, mis oli suureks abiks teest eemal asuvaid punkte otsides.
Lambiks oli "Jarkii lutš" nimeline venelaste 3 LEDiga pisike käsilamp, mille just eelmisel päeval olin K-Rautast 49 kr eest ostnud. Selle valgusjõud ei ole küll kuigi suur, aga mus on tekkinud veendumus, et LEDide sinine valgus on pimadas metsas helkivaid KPsid otsides märksa efektiivsem, kui igasugu krüptoon- või halogeenpirnide oma. Ja tekitab vähem kanapimedust.

Meie GPS-logi koos läbitud punktidega saab vaadata siit.

Nõuka-aeg pärandas meile ametipäevade traditsiooni

TTÜ's on saanud traditsiooniks tähistada 12. märtsil automaatikapäeva. Nagu igal aastal, tuli ka tänavu see kuupäev täiesti ootamatult :) Ma ei ole oma ülikooliga küll erilisi sidemeid säilitanud, aga vahelduva eduga üritame me sel päeval kokku saada oma kursusega -- aastal 1994 automatiseeritud juhtimissüsteemide eriala lõpetanutega. Vahel jääb mõni aasta vahele, aga siis otsib keegi taas kursakaaslaste mailid välja ja saadab kutse laiali.

Kell 5:14 istusin ma rongi peale (mis ju on omaette märkimisväärsus) ja sõitsin linna poole.

Kell 6 olin ma viksilt traditsioonilises kohtumispaigas Karja Keldris vahutava Saku Kulla klaasi taga.

Pool 7 oli mul praad lõpetatud ja koos õlleklaasi põhja lähenemisega sigines hinge rahutus, miks ma veel ikka üksi olen, kui helistas Mac. Selgus, et ma olin operatiivinfost kõrvale jäänud ja seekord minnakse otse Al Mare bowlingusse. No õnneks ei olnud ta veel kaugel ja võttis mu Roosikrantsist auto peale.

Meid tuli seekord kokku kuus: Mac, Avo, Hannes, Einar ja Kaiz. Kella kümneks sai meil neli või viis mänguvooru mängitud ja Hannese ülemvõim (mida vahel küll Avo kõigutama pääses) kehtestatud. Noblesse oblique -- Hannese kohustuseks jäi meid lähiajal taas kokku kutsuda ja sedakorda oma saunas võõrustada.

No ja täna hommikul saan ma (taas ootamatult) teada, et täna tähistatakse geodeetide ja kartograafide päeva! :D

Ndlv jutud

Laupäevane pikem tsiklituur ei vääri möödunud nädala taustal tegelikult mainimist, küll aga pühapäevane avastusretk Kuistlema soo keskel asuva järve äärde koos Meriti, Raili, Marise ja Urmasega. Mille eel oli rõõm osa saada Raili omatehtud suurepärasest õunasiidrist ja koduleivast. Ja mille järel oli rõõm osa saada Urmase põrsaste kohitsemisest. Üllatavalt kergelt elasid notsud selle esmapilgul karmi protseduuri üle. Minutike jalgupidi Marise süles kinnihoidmist, ja juba nad sibasid briljantroheliste taguotstega taas teiste seas aedikus.

TGIF (= Thank God It's Friday)

Mis Sa arvad, mis ma täna tegin?

Õige :D tsikliga sõitmas käisin!
Täpsemalt tulen ma just EMMK Talverallilt, kus peale varakult käpa maha saanud põhjanaabrite oli palju toredaid vanu ja uusi tuttavaid. Aga esimeseks korraks mulle piisas ja otsustasin, et koduvaikuses on ikka parem magada kui maaskäpsete põhjanaabrite mörina saatel. Liiati et koduvaikus paikneb ürituse toimumiskohale Kiisale nii lähedal.

Lisaks mahtus möödunud reedesse ettekande pidamine EGÜ kevadkonverentsil, mis sujus ootuspäraselt rabedalt (no ei ole mul avaliku esinemise närvi, ei ole!), ent võeti üllatavalt soojalt vastu. Vähemalt lähemate kolleegide poolt. Vähemalt oskavad nad lohutada ;)

Sama ettekanne sai teisipäeval juba tekateka tudengitele peetud. Tõtt-öelda tundsin ma end selle auditooriumi ees mõnusamalt kui tänase ees.

Vahepeal on tänasest juba eile saanud...

Kevadekuulutamine

Jälle tsiklijuttu...
Kuigi ma eile siiralt arvasin, et nüüd mõnda aega vahet pean, oli täna väljas NIII ilus ilm, et noh... esialgu ma tegin tsikli kindlustuse ära. Ja kuna 6 kuuks tundus häbemata vähe ja 9 kuud ei pakutud, siis terveks aastaks. Seejärel proovisin, kas täna läheb paremini käima kui eile. Läks küll, lausa poolest pöördest. Ja siis oli vaja proovida, kas teed on täna vähemlibedad kui eile. Olid küll, suured teed lausa kuivad ja üleüldse -- päike paistis, kraad näitas maja varjuküljel pluss kuus tselsiust ja tunne oli vähemalt 5. aprilli, igatahes mitte 5. märtsi oma :) Seega venis ka mu sõidutuur 20 km pikkuseks.
Eks mul oli sõidule väike põhjendus ka. Õli vajas vahetamist ja seega mootor soojaksajamist. Ja vahetatud ta peale sõidust tulekut ka sai. Ja õhufilter pestud.

Tsiklihooaja ettevaatlik algus

Et ma sain eile Neemelt kätte mootoripoolse ketiratta, siis ei olnud täna enam ühtki takistust tsikli kokkupanekuks. Tagaratta üks laagritest, simmer ja kett olid juba enne ootamas. No ja kui tagaratas ilusti alla pandud ja kett peal, siis tundus loogiline ka aku peale tõsta ja käivitamist proovida. Mis oli ootuspäraselt vaevaline (pärast pikka seismist), aga käima ta viimaks läks. No ja siis tundus loogiline ka väike tiir teha. Mis oli üle ootuste vaevaline. Ok, kui suurel teel rehv läbi lumeplöga juba asfalti haarab, siis saab hakkama, aga kõrvalteede keltsal ei saanud seda arglikku kulgemist küll tsiklisõiduks nimetada.
Igatahes on nüüd üks täiendav motivaator kevade ootamiseks :)

Kotkas On Laskunud

Tsett -- see kärbes -- arvas, et tal on ka maailmale midagi öelda.