Linnulinna

Istun praegu Kalda talu numbritoas. Merit alles magab ja mina üritan hästi vaikselt klahve klõbistada.
Eile siis toimus selleaastane esimene autoorienteerumise etapp, mille värsked muljed kirjapanemist nõuavad.

Peab tunnistama, et teist nii rasket (meie jaoks) võistlust ei mäletagi. Startisime esimestena, ja kohe esimese KP juures jäime (küll juba kellegi varasemat jälge pidi sõites) lumme kõhu peale kinni. No lihtsalt ei osanud hinnata selle läbisulanud lume sitkust. Labidaga kõhu alt lume ärasudimine ei aidanud ja olin just ketid pagasnikust välja otsinud, kui tulid Virks-Põldsalu ja meid välja lükkasid. Aitäh! Lahtisele teele saamiseks tuli küll 200 m tagurdada ja ma olin pea kindel, et see ei õnnestu -- et auto taguotsa paksu lumme ära veab... aga roobas oli nii konkreetne, et juhtis tagurdava auto üsna ilusti välja.
Emotsionaalselt kulus sellele jandile terve igavik. Ütleks, et 20 min. Gepsulogi väidab poole vähem.
Järgmises punktis ootas mind 270 m (ja teist samapalju tagasi) jooksu jõe ja raudtee ääres oleva vana pumbamajani. 7 minutit koos otsimisega. Pulss tuhat, hing kinni... hakkas juba tekkima aimdus, et järgnev neli tundi ei saa kerged olema.
Järgmised kaks punkti tulid lennult, ja seekord õigustas end keeramine ühele lahtiajamata põlluteele. Eelmised jäljed olid üsna konkreetsed ja hoog piisav, et mitte kinni jääda.
Edasi - 8 minutit tulutut otsimist suure seltskonnaga. Pärast selgus, et punkt oligi vales kohas ja võeti arvestusest maha.
Pikad lumises padrikus sumpamised... ühele kohustuslikule punktile nt kulutasime 13 minutit -- sedasi jätkates tõid esimesed kaks tundi meile kumbki vaid 7 punkti, mis on häbemata vähe. Tuli hakata trassi tugevasti optimeerima ja keskenduda ainult kallitele punktidele.
Veel üks 8-minutine tulutu otsimine Iigastes tõmbas tuju üsna alla. Ent veel ei olnud kadunud lootus kohustuslikud punktid ära tuua.
Sekka mõned kergemad leiud, tõeliselt lahe Rebasemägi ala kirdenurgas... ja siis taas 9 minutit tühja otsimist, mis sundis juba otsekursi finišisse võtma. Ok, ühe kohustusliku karjääripunkti veel jõuame... aga see osutub ka 200 m paksus lumes sumpamiseks koos libedatel nõlvadel pepuli-neljakäpukil roomamisega. Kes ütles, et elu peab kerge olema :)

Ootuspäraselt oli seekord tabeli esiots kõrgete neliveoliste päralt. Meiesuguste autodega kulgejate teedevalik ja punktidele lähenemise suutlikkus olid lumeolude tõttu ikka tugevasti ahendatud. Tabeli 12. koht tuli isegi üllatavana -- üks läbimata kohustuslik, kolm mitteleidu -- eeldasime kolmandasse kümnesse jäämist.

Kompenseerimaks selle jutu üldist hädaldavat tooni, tahan kiita meie seekordset tiimitööd Meritiga. Ühtki arusaamatust ei tekkinud, teedevaliku ja logistika osas olime kenasti üksmeelel. Golf veeres oma parimal võimalikul moel ja kui veel rattad vähegi maad puudutasid, pidas kumm suurepäraselt. Ma vist ei maininud, et ka need teed, mis lahti aetud olid, olid keltsased-porised ja sügavalt roopas. Üsna raju sõit igas mõttes :)
Ka muu tehnika töötas veatult. Esimest korda sõitsime seekord ilma läpakata, mis muutis kaardilugeja autost välja- ja autosse sissekargamise märksa mugavamaks. Kaarti näitas Nüvi 760, kaart oli hübriid Eesti Teejuhist ja lehmanahast. Lehmanahk oli ka 60Cx's, mis oli suureks abiks teest eemal asuvaid punkte otsides.
Lambiks oli "Jarkii lutš" nimeline venelaste 3 LEDiga pisike käsilamp, mille just eelmisel päeval olin K-Rautast 49 kr eest ostnud. Selle valgusjõud ei ole küll kuigi suur, aga mus on tekkinud veendumus, et LEDide sinine valgus on pimadas metsas helkivaid KPsid otsides märksa efektiivsem, kui igasugu krüptoon- või halogeenpirnide oma. Ja tekitab vähem kanapimedust.

Meie GPS-logi koos läbitud punktidega saab vaadata siit.