Pontu

Olime eile hilisõhtul Meritiga Saku vahel pedomeetreid skoorimas, kui kuskil Ülase tänaval ujus meile külje alla kena hundikoerapoiss. Merit kui koerapelgur ehmatas esiti küll pisut ära, ent pontu veenis kogu oma olekuga, et ta on sõber. Mitte selline pealetükkivat tõugu, vaid lihtsalt hea teekaaslane.
Tegime pika jalutuskäigu, ja koer hoidis meid pidevalt vaateväljas. Nuuskis mööda põõsaaluseid oma koeranuuskimisi ja üldjuhul oli paarkümmend sammu eespool, ent kui meie põiktänavasse pöörasime, siis tuli kohe kapakuga järele, kõrvad kikkis ja saba lehvimas. Vaatasin kaelas olevat ketti - selle küljes mingit nimesilti ei olnud. Muidu oli loom aga ilus, puhas ja rõõmsaloomuline.
Asi läks päris huvitavaks. Koer näis olevat täiesti veendunud, et meil on üks tee ja sihtpunkt. Ei heidutanud teda vastutulevad muud koerad ega meie jänesehaakide tegemine. Nii me siis viimaks kolmekesi koduukse ees olimegi. Esialgu tegime talle jõumeetodiga selgeks, et meie läheme siit sisse ja tema mitte, ent kui koer veerand tunni pärast ikka veel ukse ees istus, siis läks Meritil süda härdaks ja uks lahti. Pontu oli kõpsti toas, tegi tutvumisringi ja leidis, et köögipõranda kaltsuvaip on maailma parim koht tänaseks ööks.
Merit koukis külmkapist verikäki välja. See meeldis ülimal moel. Niiväga, et sai trikkegi demonstreeritud - istumist ja käpaandmist. Ühtki haugatust me aga pontu suust terve selle õhtu jooksul ei kuulnud.
Gert soovitas Saksa Lambakoerte foorumisse kirjutada ja pildid saata. Tegin seda.
Siis võtsin koera auto peale (tuli pisut vastumeelselt) ja sõitsime tagasi Ülase tänavale - samasse, kus ennist kohtusime. Seal lasin koera autost välja. Võib-olla see oli viga, aga igatahes arvas nüüd pontu, et aeg on parteid vahetada - peale põgusat ninapidi-maas nuuskimist võttis ta üsna konkreetse sihi ja tegi mööda tänavat minekut.
Üritasin teda küll jälitada, ent kaotasin pimedas (kell oli siis juba üle kesköö) majade vahel silmist.
Merit, kes oli jäänud koju pontule kanaga kartuliputru keetma, oli meie lahkuminekust kuuldes mõnevõrra õnnetu. Käisime veel koos ümbruskonnas pontu jälgi ajamas, aga ainsad sel ajal liikvelolevad hingelised olid üksikud märtsikassid.
Loodame, et Pontu leidis kodutee.