Tegelikult oli Merit selle ratta netist leidjaks-väljavalijaks, ostmaõhutajaks ja suuresti ka finantseerijaks. Nüüd ta lubab minna naiseksolemise-kursustele, et edaspidi nõuda mehelt köögimööblit, mitte tsikliostu :D Ma ise olin juba vaat-et-leppinud teadmisega, et mõnda aega tuleb kahekesi ühe rattaga hakkama saada, aga Meritil on suur sõitmisekihk peal, ja tahaks seda ikka koos minuga teha, mitte seljakotiks olles või üksi põristades. Nii armas ju :)
Aga nüüd rattast. Margi järgi on see lähedane eelmisele - Honda XL600, ent kui vanal rattal olid seal järel tähed LM, siis uuel V ja lisaks veel hellitusnimi TransAlp. Ja nendes tähtedes peitub suur erinevus. Kui vana oli 1-silindriline õhkjahutusega mootor, siis uuel on silindreid kaks ja jahutajaks vesi. Mis tähendab seda, et uuel rattal ei ole küll nii äkilist pauku, ent vedu on märksa ühtlasem nii madalatel kui kõrgetel pööretel ja vibratsioon väiksem. Vesijahutus tagab selle, et ka kuumal päeval pikalt maanteed uhades ei kuumene mootor üle, nagu vana seda kippus tegema. Mis teeb uuest rattast märksa sobilikuma pika-matka-ratta. Seda soosib ka lai ja pehme custom-iste. Veel on rattale külge poogitud käepidemesoojendused, tagakohver, keti automaatõlitus ning kukkumisrauad, mis mootorit ja ratta plastikosi külilivajumisel kaitsevad.
Muidu on ta aga samasugune endurokas nagu eelminegi. Paarikümne kilo jagu raskem. Kui originaalis on TransAlp ka mõnevõrra madalam, siis selle ratta vedrustus on tõstetud, seega on ta üsna sama kõrge kui mu eelmine ratas - mõlemad jalad täistallaga hästi maha ei ulata.
Ratta must värv pärineb eelmiselt omanikult. Varasemas ajaloos on TransAlpi madala asetusega esiporilaud asendatud krossikastiilis kõrgega, samuti on plastikosi veidi nuditud. Tänu sellele näeb ta märksa saledam välja, kui muidu üsna matsakas tehaseseades ratas.
Ratta äratoomine Viljandist oli omaette märkimisväärsus. Ilmaennustus ei tõotanud head, ent Meritil oli kange kihk see käik oma XBRiga ette võtta. Ja noh, ennelõuna oli ju vastupidi ennustusele kuiv... täpselt selle hetkeni, kui tsikliriided selga olime ajanud ja toast välja astusime. Ning see vihm kestis lakkamatult täpselt meie kojujõudmiseni. Vahepeal pilvede vahelt veidi heledamat kuma näidates, enamasti aga paksu maadligi hallusena ja vastu kiivrit kolistavate jämedate piiskadena. Sõida nagu pesumasinas. Liiklus oli päris tihe, seega sai veel aeg-ajalt autodelt ka sahmaka vett vasta visiiri.
Erkkollased vihmakombed pidasid enam-vähem, ent minu saapad lirtsusid juba poolel teel, samuti olid kindad kaltsmärjad. Merit tõmbas nahkkinnastele peale kollased kummikindad, mis päris hästi töötasid, ent tagasiteel ise juhtides (kuivõrd minnes olin XBõRri lenksus mina ja tema oli seljakotiks) hakkasid pisut liiga väikesed kindad pitsitama ja ta võttis need ära.
Õnneks ootas meid õhtul Poku kuum saun, kus kontidessepugenud rõskuse kenasti välja sai.
No comments:
Post a Comment