Bean'lik

Keila-Joa mõis.
Draamateater mängib klassikat - Eugene O'Neill "Pikk päevatee kaob öösse".
Lutsepp, Kaljuste, Sukk, Avandi, Lukin.

Üks arrogantne tolgus saali tagareas, kelle jaoks ilmselt hea kultuurisündmus tähendab Meie Mehe suvetuuri ja kes juba esimese stseeni ajal tukkuma on jäänud, hakkab keset vaikset stseeni läbi une valjusti mõmisema. Häiritud publiku pilgud pöörduvad üle õla vaatama, kuidas kodanik naabri küünarnukimüksu peale ärgates juhmi näoga ringi vahib, mõistmata, kus ta viibib ja mis toimub.
Tõepoolest - kuidas satuvad sellised tüübid üldse teatrisse?
Piinlik.
Väga piinlik.