Milleks meile vaja seda ämmamoori maja

Terve see nädalavahetus möödus Kehtnas lammutus- ja ehitustööde tähe all.

Maike ja Reimo, kes eelmisel nädalal olid tulnud jaanipäevaks kodumaale puhkama, hakkasid algul nõrga veesurve põhjuseid taga ajama. Filtrivahetusega alanud protsess viis kogu vannitoa- ja köögitorustiku väljavahetamiseni koos seinte ja põrandate lahtivõtmisega ning täiesti uutena ülesehitamisega. Kuna Reimo oli aga lubanud ndlv ema juures katust parandada, siis andis ta objekti meile üle ja läks ise uuele. Puhkus myass.

Meie algseks tagasihoidlikuks plaaniks oli viia välja vana ja mittekasutatav Pioneer-pliit ja lammutada maha selle tagune viltuvajunud kärgtellistest "ilumüür". Nagu ka eelmise nädala Reimo praktika õpetas, ei ole asjad kunagi nii lihtsad, kui optimistid arvavad :P Pliidi veesärk oli aastate jooksul pisitasa läbi tilkudes enda alused põrandaplaadid ja -lauad täiesti läbi mädandanud, seega lõikasime me mädad talavahed välja ja asendasime uutega. "Ilumüüri" tagant tuli välja lippadi-lappadi krohvimattidega ürgne saepurutäidisega vahesein, mida ei olnud kuidagi võimalik viisakalt dekoreerida, seega jätkus lammutust kauemaks. Kogu selle sodi alt koorus viimaks välja päris vahva telliskorstna pind, mis peale krohvi eemaldamist ja harjamist uueks toakujunduselemendiks jääbki. Vaheseina aga asendasime kostna tasapinda jätkava kipsseinana, millele kindakrohv peale tuleb.
Kuna aastate jooksul olid selle maja remondid näinud välja nii, et vanale jamale uus kiht jama peale, siis sai nüüd väga palju ruumi ja avarust tuppa juurde.

Planeeritud paaritunnine talgu kujunes kaheks 14-tunniseks tööpäevaks. "Jaani hele" aga leidis tänuväärt kasutust talguõllena. Kusjuures - piinlik seik, aga selgub, et oma õllest on võimalik ka hommikul pohmakas tekkima. See on nagu oma koera käest puredasaamine. Arvad, et tunned seda looma, aga...

Bean'lik

Keila-Joa mõis.
Draamateater mängib klassikat - Eugene O'Neill "Pikk päevatee kaob öösse".
Lutsepp, Kaljuste, Sukk, Avandi, Lukin.

Üks arrogantne tolgus saali tagareas, kelle jaoks ilmselt hea kultuurisündmus tähendab Meie Mehe suvetuuri ja kes juba esimese stseeni ajal tukkuma on jäänud, hakkab keset vaikset stseeni läbi une valjusti mõmisema. Häiritud publiku pilgud pöörduvad üle õla vaatama, kuidas kodanik naabri küünarnukimüksu peale ärgates juhmi näoga ringi vahib, mõistmata, kus ta viibib ja mis toimub.
Tõepoolest - kuidas satuvad sellised tüübid üldse teatrisse?
Piinlik.
Väga piinlik.

Iff Only

Eile Käsmus Ifi kontserdil.
Palju toredaid tuttavaid inimesi, kellega ammu pole trehvanud.
VÄGA palju toredaid inimesi, kellega ei ole varem trehvanud.
Palju toredat tuttavat muusikat.

Me läksime sinna tsiklitega ja jäime veel peale lõppu kauemaks kauni suveõhtuse Käsmu vahele jalutama, et mitte meetrikaupa liikuva autorivi vahel vänderdada. Tulema saime alles kl 11 paiku, kui päike juba poolsaare tipu taha vajunud.
Tagasiteel Kolgaküla kandis soojemaltriietumisepeatuse järel ei võtnud Meriti ratas enam starterit taha. Paari korra proovimise järel võttis, siis aga näitas üldse pimedat pilti. Õnneks osutus viga lihtsaks akuklemmi lahtipõrumiseks, mille kohapeal kiiresti leitud-parandatud sai.
Üks paar ndl tagasi läbitud külavahetee jupike, mis siis kaunis kuiv ja tolmune oli, üllatas mudaste lompidega. Merit sai ühes sellises tsikli landscape-formaati. Ise õigel ajal vahelt ära, aga üks rattakülg ootab praegu õue peal survepesu.
Aruküla alevivahel kargas järsku metskits kuskilt põõsast välja ja ühe lennuka hüppega nina alt üle tee. Õnneks oli meie kiirus asulasisesele liiklusele vastav. Varsti peab neid juba keset Talina linna ka kartma hakkama, maütlen.
Tänu väikesi teid mööda sinkavonka tulekule jõudsime koju alles 1 ajal.

Aga selle LäbiVihma kütusekulust ja paagi mahust ja kraanide loogikast mina veel aru ei ole saanud. 170 km peale tankimist peab juba reservikraani avama. Vana kollase tankeriga sai 500 km sõita...

Vahtkonnavahetus

Rõõm väikestest asjadest

Veneaegse inimesena on mu seljaajju salvestunud teadmine, et ARKis läheb ilgelt aega ja kindlasti on mõni paber puudu või valesti täidetud. Viimased praktilised kokkupuuted selle asutusega tõestavad risti vastupidist. Nii ka tänane käik Sauele. Olin teenindussaalis ainus klient, niipea kui järjekorraautomaadist numbri sain, käis kõll ja minu numbriga leti taga ootas lahke teenindaja. Asjad aetud paari minutiga! Ma lausa küsisin teenindajalt, et kas see seis on tingitud masust või tänasest streigist, aga kohe peale vastuseks saadud muiet sisenes järjest mitu uut klienti. Nii et kõik toimib :)

Seejärel käisin veel kindlustusbüroost läbi, vormistasin ka eelmise omaniku kindlustuse ringi ja katkestasin vana tsikli kuni järgmise märtsini tehtud poliisi (selle eest saab raha tagasi). Taas kiiresti ja mugavalt asjad aetud.

Nagu Sa aru saad, olen ma nüüd LäbiVihma legaalne omanik :) Seni veel ei tihanud seda õuel seisvat musta elukat päris omaks pidada, ent täna uurisin teda juba põhalikumalt. Tagapiduri supporti juures on midagi lahti ja klotsid kõlisevad auklikul teel. Kaugtulede lüliti ei fikseeru, selle peab kas lahti võtma ja proovima korda teha või vana ratta omaga asendama. Suunatulede lüliti on ka veidi puine ja ei taha esimese näpuvajutuse peale alati toimida. Muus osas aga on temaga sõit puhas rõõm. Sidur ja käigud toimivad ülimõnusalt - pehmelt ja konkreetselt. Veidi harjumatu on kõrge lenks. Võib-olla peab selle vana ratta omaga ära vahetama, see on madalam. Aga äkki hakkab veel meeldimagi.

Maltoosajaht

Viimane hetk jaaniõlle käimapanekuks, seepärast palusin Meritil linnast tulles maltoosat, suhkrut ja pärmi osta. Järve Selverist sai ta kolm viimast pudelit, Saku poes ei olnud üldse. Meie aja jooksul paikaloksunud retseptuur näeb ette 5 pudelit maltoosat ja 3 kilo suhkrut. Jõuluporterisse võib 6 pudelit ka panna.
Läksime siis õhtul hiljem veel Laagri Maksisse maltoosat juurde ostma. Netu. Kell sai just 10 ja lootus oli veel vaid 11'ni avatud poodidel.
Kadaka Selver - netu.
Mustika Prisma - 1 viimane pudel :)
Tondi Selver - netu.
Seks ajaks oli kell juba 11 ka saanud ja seega tuleb seekordsest õllest nelja maltoosaga Jaani Hele.

Mis veel vahepeal juhtunud on... eile oli ema sünnipäev ja sel puhul tegime traditsioonilise automatka. Sedakorda ei vallutanud kaugusi, vaid tuuritasime koduse Nissi valla väiksematel teedel. Sealt edasi läbi Haiba ja Varbola Rapla külje alla Krantsi kõrtsi hilisele lõunasöögile ja samamoodi külavaheteid pidi tagasi.
Kuna meid oli 6, siis sai laenatud Kaizi Multivanni, mis end ühe väga mõnusa reisibussina näitas.

Uut tsiklit polegi peale seda meeldejäävat läbivihmakojusõitu käivitanud. Kui ma alul plaanisin kõnetada teda hellitusnimega ÜleMäe (mugandatuna TransAlp'ist), siis peale toda sõitu näib, et palju rohkem vääriks ta hoopis nime LäbiVihma. Sest erinevalt meie senistest niiskusega turtsumakippuvatest ratastest ei teinud vihmassõit temale vähimatki.

XL on surnud. Elagu XL!

Ärakustunud tsiklile asendusmootori otsingud on viinud selleni, et meil on õue peal täitsa uus loom! Noh, mitte uus kaubanduslikus mõttes. Uus meie jaoks, tehtud aastal 1994.

Tegelikult oli Merit selle ratta netist leidjaks-väljavalijaks, ostmaõhutajaks ja suuresti ka finantseerijaks. Nüüd ta lubab minna naiseksolemise-kursustele, et edaspidi nõuda mehelt köögimööblit, mitte tsikliostu :D Ma ise olin juba vaat-et-leppinud teadmisega, et mõnda aega tuleb kahekesi ühe rattaga hakkama saada, aga Meritil on suur sõitmisekihk peal, ja tahaks seda ikka koos minuga teha, mitte seljakotiks olles või üksi põristades. Nii armas ju :)

Aga nüüd rattast. Margi järgi on see lähedane eelmisele - Honda XL600, ent kui vanal rattal olid seal järel tähed LM, siis uuel V ja lisaks veel hellitusnimi TransAlp. Ja nendes tähtedes peitub suur erinevus. Kui vana oli 1-silindriline õhkjahutusega mootor, siis uuel on silindreid kaks ja jahutajaks vesi. Mis tähendab seda, et uuel rattal ei ole küll nii äkilist pauku, ent vedu on märksa ühtlasem nii madalatel kui kõrgetel pööretel ja vibratsioon väiksem. Vesijahutus tagab selle, et ka kuumal päeval pikalt maanteed uhades ei kuumene mootor üle, nagu vana seda kippus tegema. Mis teeb uuest rattast märksa sobilikuma pika-matka-ratta. Seda soosib ka lai ja pehme custom-iste. Veel on rattale külge poogitud käepidemesoojendused, tagakohver, keti automaatõlitus ning kukkumisrauad, mis mootorit ja ratta plastikosi külilivajumisel kaitsevad.

Muidu on ta aga samasugune endurokas nagu eelminegi. Paarikümne kilo jagu raskem. Kui originaalis on TransAlp ka mõnevõrra madalam, siis selle ratta vedrustus on tõstetud, seega on ta üsna sama kõrge kui mu eelmine ratas - mõlemad jalad täistallaga hästi maha ei ulata.
Ratta must värv pärineb eelmiselt omanikult. Varasemas ajaloos on TransAlpi madala asetusega esiporilaud asendatud krossikastiilis kõrgega, samuti on plastikosi veidi nuditud. Tänu sellele näeb ta märksa saledam välja, kui muidu üsna matsakas tehaseseades ratas.

Ratta äratoomine Viljandist oli omaette märkimisväärsus. Ilmaennustus ei tõotanud head, ent Meritil oli kange kihk see käik oma XBRiga ette võtta. Ja noh, ennelõuna oli ju vastupidi ennustusele kuiv... täpselt selle hetkeni, kui tsikliriided selga olime ajanud ja toast välja astusime. Ning see vihm kestis lakkamatult täpselt meie kojujõudmiseni. Vahepeal pilvede vahelt veidi heledamat kuma näidates, enamasti aga paksu maadligi hallusena ja vastu kiivrit kolistavate jämedate piiskadena. Sõida nagu pesumasinas. Liiklus oli päris tihe, seega sai veel aeg-ajalt autodelt ka sahmaka vett vasta visiiri.

Erkkollased vihmakombed pidasid enam-vähem, ent minu saapad lirtsusid juba poolel teel, samuti olid kindad kaltsmärjad. Merit tõmbas nahkkinnastele peale kollased kummikindad, mis päris hästi töötasid, ent tagasiteel ise juhtides (kuivõrd minnes olin XBõRri lenksus mina ja tema oli seljakotiks) hakkasid pisut liiga väikesed kindad pitsitama ja ta võttis need ära.

Õnneks ootas meid õhtul Poku kuum saun, kus kontidessepugenud rõskuse kenasti välja sai.

Tehtud!

Kevadsõit on maha peetud ja suur pingelangus sellest. Kokkuvõttes sujus asi igati hästi ja osalejad näisid rõõmsad ning rahul olevat. Halle karvu lisas üks Varbola-kandi eesti keelt mittekõnelev prõua, kes ilma pikemalt oma ärritumise põhjuseid selgitamata politsei välja kutsus. Viimased aga leidsid linnuse juurest Meriti, kes parimal viisil oma kommunikatsioonijuhi võimeid kasutades poistele selgeks tegi, "kuidas asjad käivad", ja kõik lahkusid sõpradena.

Tahan panna kirja tänusõnad Aigarile ja Ingale asjaliku AKP-töö eest, Argole efektiivse tulemusterehkendamise eest, HITEHi-rahvale mitmekülgse materiaalse ja moraalse abi eest. Ja Gerdile... kõige eest! :)

XL ikka veel haige

Pildike sellest, milline näeb välja üks haige XL (Kairi ütles, et nagu jalgratas):
Ja haige organ, ehk mootor:
See haige organ on praeguseks juba märksa rohkem laiali lõigatud, ent asendust ei paista veel kusagilt.

Päev sadulas

642 km on eilse tsiklituuri (Meriti X-Bõrriga) pikkus. Ja iga kilomeeter puhas rõõm :)

Eeskätt oli sõit seotud Uunikute Tähesõidu raja mõõdistamisega, ent kuna kl 1 Väike-Maarjas oli päev alles noor ja Ida-Virumaa juba kiviviske kaugusel, sai põigatud ka Virusõõri kiibitsema.

EDIT: Tähesõidu lehel on link ühele tähelepanuväärsele ajaleheartiklile aastast 1931. Toonasel 270-kilomeetrisel võidusõidul sõitsid mitmed ekipaažid välja üle 80-kilomeetrised KESKMISED kiirused!
Kujutage ette tolleaegseid autosid - nt võiduauto kaal pea 2 tonni, 4,4-liitrise mootori võimsuseks vaid 16 hobujõudu. Kitsad rehvid...
Kujutage ette tolleaegseid teid - kitsad ja käänulised kruusateed, hobuvankrid omas tempos logistamas, kariloomad lahti...
Ja ma kordan -- 85,31 km/h keskmiseks kiiruseks!!!