Mida tähendab "marki täis tegema"?

See on see, kui sa lähed postkontorisse, et üle 10 aasta postkaarti saata. Küsid müüjalt, kui palju tuleb Hispaaniasse saatmiseks marki peale kleepida. Ostad ühe 9-kroonise margi. Ja üritad seda süljega niisutada.

Elitaarset Mängu harrastav Rahva Auto

Eile käisin Golfiga ülevaatusel ja sain tehnopassi täis. See tähendab, et kõik 13 rida, mis selles passis ülevaatuse templitele ette nähtud on, on tembeldatud. 1998 kevadel sai see auto minu omaks ja on olnud pidevas kasutuses. Tõsi, viimased viis aastat "teise" autona ning peamiselt autoorienteerumiseks, ent enne seda olid aastaläbisõidud pidevalt 40 tuhat km ja enam.
Eestisse tuli auto Lõuna-Saksamaalt aastal 1996 ja oli siis kaks aastat hea sõbra Kaizi käsutuses. Auto väljalaskeaasta on 1985 ja praeguseks hinnanguliselt pool miljonit kilomeetrit läbisõitu. Täpselt ei saa öelda, kuna odomeeter ei tööta tal enam ammu. Ja vähemasti pooled nendest kilomeetritest on veeretud mitte Bundesrepubliiki siledatel bahnidel, vaid võimalikest kõige hullematel Eesti teedel - ca 50 AO võistlust, radade tegemine, sekka mõned rahvarallid.
Saatus on vanakest hoidnud ja vaatamata rokkivale elule on väsimuse märke näha üksnes roostetäppidest usteservadel ja lävekarpidel. 1,6se karburaatormootori remondid on piirdunud rihmavahetuse ja klapireguleerimisega, kusjuures õlikulu on nii väike, et vahetusvälba jooksul õli lisama ei pea.
Enne järgmist ülevaatust pean nüüd aga ARKis käima ja uue tehnopassi küsima. Loodetavasti jätkub ka sinna veel palju templeid.

Sügismust ja -valge

Kell on 10 õhtul, jõudsin just koju, olles päev läbi roolis olnud - Otepääl järgmise ndlv AO rada tegemas.

Nentisime Janniga mõlemad, et see 105 km rada on sigapikk. Tõsi, me käisime vahepeal Janni kodus Husqvarnat toomas, sest metsas oli rajale ette langenud jäme puu vaja katki saagida. Ja koos selle põikega ligi 5 tundi mööda kitsaid-poriseid-auklikke kruusateid rappuda võttis isegi põlis-otepäälasel ja iga päev mööda neid kupleid tööasjus ringikärutaval Jannil näo roheliseks. Võistlejatele lohutuseks olgu öeldud, et võistlus kestab ainult 3 tundi ja puid vahepeal saagida ei ole vaja :)

Aga tegelikult tahtsin ma hoopis kaubandusliku avaldusega esineda. Kunagi aastake tagasi sõitsin koos kolleeg Urmasega tänasele sarnases sügisvihmas Tartusse. Urmasel oli auto esiklaas vihmatõrjevahaga töödeldud ja kojamehi ta praktiliselt ei kasutanud. Tundus mõnus. Plaanisin juba ammu endalegi selle vahendi soetada, aga kuidagi ununes pidevalt. Nüüd siis paar nädalat tagasi ma selle Turtle Wax'i ClearVue nimelise vedelikupudelikese ostsin ja... üldiselt... kiidan taevani! Eriti aga kiidan peale tänast pikka pimedas sõitu. Maanteekiirustel puudub absoluutselt vajadus kojamehi kasutada! Kogu klaasile langev vesi pihustub imepeenteks teradeks ja tõmbab kohe jeehhat. Sellest, KUI kõvasti tegelikult sajab, saad aru ainult vastusõitjate taga olevat veepilve nähes või siis, kui enda rattad vesiliugu satuvad. Isegi teiste autode rataste alt klaasile paiskuv veejuga kaob sealt hetkega märkamatult. Pilt on kogu aeg klaar ja võrratult vähem silmi väsitav. Proovi Sinagi! Kui Sa tulemusega rahul ei ole, ostan Sult pudeli ära :)

Muuseas oli praegu alates Viljandist kuni Türini kogu maa ning veel lehti kandvad puud paksult valged ja maanteel korralikud lörtsivallid. Üle 70 ei tihanud ma oma kevad-sügisrehvidega sõita. Kahes kohas lõikusid vallidesse ühemõtteliselt põllule kalduvad autojäljed, mõlemad küll õnnelikult ilma kraavita ja kõrge tammita kohtades, kust nad ilmselt omal jalal taas teele said.

Sügismust ja kiiruskaamerad

Täna vist ei ole õieti valgeks läinudki, kogu aeg toas tuli põleb. Väljas on kõle ja tatine. Kaks nädalat tagasi Hispaanias olles kippus koduigatsus kallale ja Eestimaa värvikirev sügis näis nii ihaldusväärne. Paraku oli see kodusügis meie tagasituleku ajaks juba oma tumedama poole ette keeranud.

Eile käisin ja kaardistasin Tartu maantee kiiruskaamerad ära. Oleks tahtnud tsikliga minna, aga kõigest paar kraadi sooja, lõõskav kirdetuul ja taevas rippuvad pilved keerasid valiku auto kasuks. Kaamerad said kaardistatud ja kes soovib, saab mult need oma Garminisse või muusse gepsu laadida.

Muide - näib, et juba nüüd, kui pooled kaamerad alles paigaldamata ja ka need, mis töötavad, ei tee veel reaalseid trahve, on neil juba märkimisväärne liiklusvoogu rahustav mõju. Sain mitukümmend kilomeetrit sedasi sõita, et kiirus 90-91 vahel, ja keegi ei läinudki mööda. Pikematel sirgetel oli tagant küll mitmeid autosid tulemas näha, ent ka nemad hoidsid sama kiirust.

Hitchcock

Käes on see aeg, kus tihased on kuulutanud välja kollektiivrünnaku majale. Toksivad ja noksivad nii kõvasti, et sees ei saa tööd teha.
Samal ajal ründavad äädikakärbeste hordid iga vaagnal olevat õunapunni ja avatuks jäänud mahlapakki.
Appiappi...!

Sügiskuld

Lubage, et seekord isekirjutamise asemel tsiteerin siin ridu, mille lugemisel mul süda põksuma hakkas ja silm niiskeks tõmbus. Olin juba mitu päeva võtnud hoogu, et ise sellest sündmusest kirjutada, ent peale SELLE lugemist on endal sõnad otsas.

Sündmuseks on Eesti motoorienteerumise sarja viimane, V etapp. Autoriks on Juho, kruusaklassi võitja. Tsitaat võetud siit.

jah, aeg lendab ja eile hommikust on saanud täna õhtu. väljas valitseb tuulevaikus... tulemas on öö... tõenäoliselt on tekimas ka sametine udu, mis katab maad ja kannab edasi kellakaja. kes teab millest jutt, see teab, ja kes ei tea, sellele ei saa ka selgitada, kuna mõne asjaga siin ilmas on nii, et seda peab kogema.

kesk-eesti tuur, issanda aastal 2009

ilma pikemat juttu tegemata ütlen lihtsalt ühe sõnaga - ee... ....
no vot. mis küll see sõna peaks olema, mis kirjeldaks kogu seda sujunud üritust sel kaunil päeval. mis kirjeldaks seda ootusele järgnenud toimunut, mis omakorda ei tekitanud vähimaidki trotse. mis annaks aimu sellest hoolsast organiseeritusest, kus küllatulnu tunneb kui salajast piinlikkust, sest kõik on väga meeldiv ja detailideni läbi mõeldud. seda sõna, mis ei jätaks märkimata punktide paigutajaid, kuna tema töö on olnud laitmatu ja punktid täpsed. sõna, mis kasvõi natukenegi vihjaks kiitusekiiri rajameistrile, kuna rada oli äärmiselt nauditav, hullutav ja ennastunustav. kuidas teisiti kirjeldada rada, kus kiired kruusakurvid panid kaardi jälgimist unustama. üha uusi läbilibisemisi nautides kadusid kiirelt tunnid ja kogunesid punktid, andes kesk-eestile järjest enam tagasitulemise soovipügalaid. kuidas peaks kõlama see sõna, mis kasvõi ligilähedaselt kirjeldaks vahvat pererahvast, kes hommikul viimastele ärkajatelegi putru ja enne lahkumist vastvalminud kooki pakkus. kui pikk peaks olema see kõikeütlev sõna, mis piisavalt tõetruult annaks pildi seltskonnast, kes orienteerumas käib... need ei ole kohe päris kindlasti pelgalt mootorratturid... vaid palju enamat. jah enamat, sest on tugevalt tajuda heatahtlikust ja toredaid soove, kus tasa tögatakse, kuid sisimas ollakse valmis abikäsi ulatama. kus muhe loba käib sügavate öötundideni ja rõkkav üksmeelne naer ei jäta võimalustiki olla sellest mitte kaasa kisutud....

Vaat nii ongi.

Kes siis veel?!