Autoremondi juttu

Picassol hakkas kuskil pool aastat tagasi jahutusvedelik vaikselt kaduma. Mootoriruumis kuskil leket ei paistnud, see-eest aga "toas" hakkas aeg-ajalt tunda andma spetsiifiline kirbe jahutusvedeliku hais ja aknad kippusid uduseks. Kõik viitas salongiradika lekkele. Meele tegi üksjagu mõruks, kogu selle armatuurlaua aluse lahtimonteerimine radikale ligipääsemiseks ei tõotanud just kerge töö olla. Pole õnnestunud seni netist ka mingit abistavat kirjandust leida.

Täna siis võtsin julguse kokku ja hakkasin tasapisi armatuuri alust lahti kaevama. Asjad, mida ette kardad, osutuvad vahel üllatavalt lihtsaks. Kõik plastikust kattepaneelid olid suht loogiliselt leitavate ja hõlpsasti lahtikeeratavate kruvidega, ei mingeid ühekordseid ja kergestipurunevaid plastnagasid ega tüübleid. Peagi paljastus kahtlusalune radikas ja oletused leidsid kinnitust - selle alune ujus vedelikust.

Lekkivat radikat ennast ma veel ei eemaldanud, enne tuleb uus hankida. Ilmselt tuleb selle eest natuke raha välja käia, aga vähemalt tööraha saab kokku hoitud ja ühtlasi avardatud oma silmaringi selles osas, mis "karul kõhus on" :) Igasugu huvitavaid asju on muide, millest mul enne aimugi polnud. Näiteks pisikese ventilaatoriga salongitemperatuuri andur. Ventilaator veab salongiõhku armatuuri sisse ja andur vaatab, kas peab kütet lisama või maha võtma. Kusjuures see ventilaator oli miskipärast oma pesast välja tulnud, nii et ta mõõtis ainult armatuurialuse õhu temperatuuri pidevalt. Mis on reeglina märksa soojem, kui mujal autos olev õhk. Pole siis ime, et salong soojaks ei läinud.

Ahjaa, vasak külg on autol endiselt lopergune ja kole, ent kindlustusega on asjad korda aetud ja niipea kui uued uksed saabuvad, läheb auto kereremonti.

Lumeuputus, Part Tuu.

No eile siis saabus see kauaoodatud sula. Täpselt kaheksa nädalat oli termomeeter miinusega numbreid näidanud. Sula tulek andis ennast märku sellega, et majakatuselt algasid lumelaviinid. Neid andis koristada eile õhtul ja täna hommikulgi. Kuna otse katuseräästa all kulgeb sissesõidutee, siis tuli kogu see allasadanud lumi teelt ära kühveldada. Ja see ei ole enam kerge äsjasadanu, vaid vettinud ja raske, kukkumise hoost tihedalt klompi pakitud. Minu eelmist postitust läbiv entusiasm hakkab tasapisi otsa saama ;) Külatänavad on ka koledad ja lörtsilopas, hanged ei ole enam säravvalged vaid pasakarva. Nüüd võiks tõesti kevad ruttu tulla.

Lumeuputus

Üha enamate tuttavate käest kuulen, et lumest on siiber. Panen käe südamele - minul veel ei ole! Mis sest, et täna sai lumest puhtaks roogitud enda õu, enda kuurikatus, ämma kuurikatus ja ämma õu. Ja Nissi surnuaia väravaesine kah. Niikaua kui on, kuhu seda lund visata, on kõik hästi ja lumerookimine üks maailma mõnusamaid töid. Õue keskel oleva hange kõrgus on juba kaks ja pool meetrit. Aga koormus peabki ju treeningu käigus kasvama, kas pole.

Tõsi, see rahulolu on suure tänu võlgu sellele, et ma ei ela linnas. Linnainimeste nahas (või siis lumepudrus) praegu tõesti olla ei tahaks. Ja kui saaks, ei topiks oma nina linna enne kui lumi kunagi kevadel ära sulanud.

Uunikute Talverallilt

Eks ma olen ju varasematelgi aastatel seal kiibitsemas käinud, kuna Mati ja mitmed muudki head tuttavad seal sõidavad. Ent otsustavaks teguriks selles, miks ma ka tänavuse Uunikute Talveralli kaasa sõitsin, oli ilmaprognoos ja teadmine, et sõber Pauk seal oma soolo-Iž-56 seljas kaasa lööb. Mis, koos tänavuse rekordilise, ca 110 ekipaažilise osaleajaskonnaga, tõotas vaatamisväärsust.

Ilm oli täpselt selline nagu lubatud - 15 kraadi pakast, tuiskav ja lahtist lund vaaludesse kuhjav idatuul, pealelõunal ka taevast lund juurde lisandumas. Paugu eesmärk oli rada lihtsalt läbi kulgeda, ilma kontrollpunktides paberitööd tegemata või lisakatsetel tulemust püüdlemata. Oma legendiraamatu pistis ta kohe stardis minu kätte ja sõitis ühe teise tsikliekipaaži (76. aasta Goldwing pluss vana Jawa külgkorv) korvimehe käest Cardo kaudu kuuldavate juhiste järgi. Seega sain ka mina sõidupealt legendi jälgida ja paaril korral oli ka meeldiv võimalus äraeksinud ratturid taas rajale juhatada.

Tsiklistid olid stardijärjekorras teise kümne alguses. Juba esimene mahapööre Pärnu maanteelt läbi Rahula küla Jaanimäe ringrajale oli korralikult kinni tuisanud, ja kui muidu oleks rivi eesotsas startinud suured maasturid sinna jälje ette lükanud, ei lasknud seda teha seal juba kinni istuv külamehe lada. Ok, selle sai sealt siiski suht kerge vaevaga välja.

Jaanimäele jõudes oli Winku korviratta rehv juba töss. Pumbaga täislöömisest oli efekti loetud minutiteks. Sõitjate meelerahu see kuigivõrd ei kõigutanud - 30 aastat vana rehvi küljed olevat juba nii jäigad, et kannavad ise ja õhk, teate, on nõrkadele :P Poistel oli õigus - õhtuks ei olnud selle õhuvaba rehviga vaatamata väntsutavatele teeoludele midagi juhtunud.

Varsti peale Üksnurme mõisa juures kontrollküsimusele vastuse saamist tekkis sõidus pikem paus. Üks eespool startinud Chevy suur pikapijurakas oli välja surnud ja kitsa metsatee sedasi ummistanud, et keegi temast mööda ei mahtunud. Taha tekkis kohe pikk kolonn, millel tagasi tagurdamine samuti kõne alla ei tulnud. Viimaks kaevati Chevy ja kraavi vahelt nii lai rada läbi, et tsiklid sealt mööda mahtusid. Winkule köis sappa, libedamatel kohtadel mehed tagant lükkama ja sedasi see laip sealt kuni esimese laiema möödasõidukohani ca kilomeetri kaugusel toimetati. Kolmveerand tundi viivitust.

Järgmine suurem ummistus oli Kodila ja Palamulla vahel, aga sealt said autod siiski tagasi manööverdada ja meie sinnajõudmise ajaks oli kolonn juba suuremaid teid mööda ümbersõitu otsimas. Ilmselt oli see põhjuseks, miks paljud legendis järje kaotasid ja enne Varbolat sõitis kogu see rivi üksmeelselt õigest mahapöördest mööda. Minul õnnestus "omadel" sabast kinni saada ja nad järjele juhatada. Seal (taas kitsas külavahetee) oli juba ees külitsi hange vajunud Kubani buss, reisijaskond ümber vehkimas ja kaevamas. Pidasime meiegi kinni ja panime käed külge. Kuna bussi teepoolne, kinnitallatud lumel olev ratas lootusetult tühjalt ringi käis, tõin autost oma lumeketid ja viskasin need bussiratta alla. Efekt oli kohene - buss liikus tubli kümmekond senti edasi. Seda kettide ratta alla viskamist paarkümmend korda korrates saigi viimaks buss teele.

Edasine sõit kulges suuremate märkimisväärsusteta. Iga meeter, mida mina oma soojas autos rahulikult kruiisides läbisin, süvendas austust nende meeste vastu, kes siinsamas minu eest pakast ja tuisku trotsisid. Kordagi teelt välja sõitmata ega kinni jäämata suutsid nad läbida terve esimese trassipoole kuni lõunapausini Halingal. Kuigi Iž treppis teedel ja vaaludest läbi sõites ähvardavalt tantsima lõi, suutis Pauk oma suksu kindlakäeliselt kursil hoida ja isegi ei libesenud kordagi külili.

7-tunnine sõit Halingani oli siiski piisav, et panna edasist legendi kriitiliselt läbi mõtlema. Me oleksime pidanud võistluse teisele poolele startima nelja ajal, valget aega seega ca poolteist tundi. Lumesadu paistis tihenevat. Legend tõotas taas hulgaliselt väikesi küla- ja metsavaheteid. Seega sai tehtud ratsionaalne otsus ja trassi teine pool otseks tõmmatud. Kõige rohkem rõõmustas selle üle vast korvimees Kenny, sest kuigi korv teda mingil määral tuule eest kaitses, puges liikumatult kitsasse korvi pressituna külm talle kergemini konti, kui lenksuga võimlevatele juhtidele.

Kõik kolm rallil osalenud tsiklit pälvisid omas klassis auhinnalise koha. Kuigi ma vahepeal väikest akudoonorlust pidin pakkuma, jõudisid kõik kolm siiski omal jalal ja tervetena kohale.

Järgmisel hommikul olid masinad paksu lume all. Pealtvaatajad tegid juba pakkumisi, mitu korda vana Iž'i käima tampima peab. Pauk õigustas enda hüüdnime - Paugupill käivitus ühestainsast löögist!

Mõned pildilingid:
Tsiklid stardis
Tsiklid stardis 2
Kolonn surnud Chevy taga
Winku Chevy sikutamas
Kuban hanges
Paus Halingal, Iž imeb golfi pealt voolu

Kiiruskaameratest

Mitmete tuttavatega on jutuks tulnud, et huvitav, mida need külmutuskapid praegu seal Tartu maantee ääres tegelikult teevad ja kuidas see info kiiruseületajani viiakse. Äsja oli juhus ühte sellist teavitust piiluda. Panen selle sisu siia teile uudistamiseks. Ei, ei olnud mina see patustaja :)
-------------------
Teavitus sõidukiiruse ületamise kohta
Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalituse (Vikerlase tn 14, 13619, Tallinn, registrikood 70008747, telefon 612 3280, menetluskeskus@politsei.ee) liikluspolitseinik ************ on tuvastanud, et **.02.2010 kell **:** Tallinn - Tartu - Võru - Luhamaa maantee 77.3 kilomeetril, kus lubatud suurim sõidukiirus on 70 km/h, sõitis sõiduk ************* registreerimismärgiga ****** sõidukiirusega 80 km/h +/- 4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 6 km/h.
Teavitame Teid, et testime hetkel kiiruskaameratega seotud kirjaliku hoiatamismenetluse moodulit.
Käesoleva kirjaga hoiatustrahvi ei kaasne. Hoiatamismenetluse mooduli tööle rakendumisel määratakse kiiruseületamise puhul hoiatustrahv mootorsõiduki registrijärgsele omanikule või vastutavale kasutajale, kui viimane on registrisse kantud.
Täpsema informatsioon peatselt rakenduvast kirjalikust hoiatamismenetlusest on leitav Politsei- ja Piirivalveameti veebilehe aadressilt http://www.politsei.ee/kiiruskaamerad.

Väljavõte liiklusseadusest
§ 74'66. Kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatava hoiatustrahvi määrad
Kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatakse hoiatustrahvi järgmiselt:
1) suurima lubatud sõidukiiruse ületamise korral määratakse hoiatustrahv, mille suurus kroonides saadakse lubatud sõidukiirust ületanud kilomeetrite arvu korrutamisel arvuga 50.

Ah, üks päev puha

Naabrimees soovis mulle eile üle õue "Head vastlapäeva!". Mina avaldasin kahtlust, et kas vastlapäev mitte teisipäeval ei ole? Tema ikka, et eiei, esmaspäeval on. No ma ei hakand vanema inimesega vaidlema ka.

Täna siis naabrimees, et "Kuule sul oli ikka eile õigus selle vastlapäeva osas. Tuleb välja, et mul oli eile hoopis sünnipäev, aga ma, näed, ajasin sassi."

Ega see oma sünnipäev ei ole kerge asi meeles pidada tõesti :)

Sõbrapäevakohtumine (seletuskiri)

Pühapäeval, 14. veebruaril 2010 kell 15:05 sõitsin Kurkse sadamast Padise poole mineval teel autoga Citroen Xsara Picasso (reg.nr 720 MDJ). Piiratud nähtavusega vasakkurvis sõitis mulle vastu Ford Sierra (152 AIM) koos kerghaagisega. Mind nähes Sierra juht pidurdas ja kuna tee oli lumine, libises blokeerunud ratastega väliskurvi suunas. Üritades ära hoida laupkokkupõrget, keerasin ma paremale teeserva kuhjatud lumehange, ent see ei olnud piisav kokkupõrke vältimiseks. Sierra põrkas nurgaga vastu Picasso juhiust. Kokkupõrke tagajärjel muljuti sisse Picasso vasakud uksed, tagatiib ja lävekarp. Purunes Sierra vasak esinurk (kaitseraud, latern, tiib).
Peale kokkupõrget toetus Picasso põhjaga tihedale lumevallile ja tuli liikumasaamiseks labidaga lahti kaevata ning Sierra abil tagasi teele tõmmata.
Sierra juht allkirjastas oma vastutuse õnnetuse põhjustamises.

Kaks lugu

Kuna hää sõber Aigar meid ikka aeg-ajalt väärtmuusikaga varustab, siis mõtlesin ka midagi omalt poolt lisada.
Allpool on kaks muusikavideot. Radikaalselt erinevast zanrist. Ühendab neid vast ainult see, et mõlema videod on mustvalged ning omamoodi lakoonilised. Kummati on mõlemas kunstiteoses peidus midagi sellist, mis mind on sundinud neid korduvalt kuulama-vaatama.

05 February 2010

Kuidas astub see kärbes oma 42. eluaastasse? Stevie Ray Vaughani kuulates ja järjekordset Eesti Teejuhi versiooni kompileerides.
Tundub pisut workaholic? Mine tea... vahetpole, praegu öösel on mõnus tööd teha. Hea rahulik. Päeval on keskendumisraskused. Päeval tahaks õue. Eriti kui päike paistab.

Aga nüüd ma jätan arvutid edasi tiksuma ja poen sängi. Homme taas rõõmudeküllane päev. Või siis juba täna :)

Metalne

Laupäeval soetatud lumeketid kulusid täna täitsa marjaks ära. Hommikul oli kiire linna minna, seega ei hakanud õue rookimisega (tihedat tuisulund oli ööga mitukümmend cm lisandunud) aega viitma. Ketid ratastele ja läbi!
Saku serval võtsin ketid maha, kuna maantee paistis suht puhas ja eeldasin, et ka linnas on tänavad juba piisavalt puhastatud. Arva uuesti :) Ega muud, Järvel põige tanklasse ja ketid uuesti alla. Need lubasid Rävala hoovil paksus pudrus end muretult hange parkida.
Õhtune kojusõit oli tegelikult natuke piinamine, kuna seks ajaks olid kuni Järveni suured tänavad siiski juba asfaldini puhtaks soolatatud. Ent Männiku teest alates valitses endiselt talv.
No ja kuivõrd õhtul oli vaja veel käru sappa võtta ja Sookaerale töökotta sõita (kõrvalised külateed!), siis said ketid taas tublit tööd teha.

Üle hulga aja oli tõeliselt mõnus midagi rauast kokku nikerdada - torusid lõigata, puurida, keevitada, lihvida. Sellest tegevusest peaks sündima üks tsikliveohaagis.