Maalähedane

Eilne päev möödus Ellamaal isal abiks olles.

20 aastat tagasi ostis isa MTZ-05 marki väikese aiatraktori. Siuke kahe rattaga ja pikkade käepidemetega, millest ise järel käies põkatsit juhitakse. Nende aastate jooksul on see riist käru vedades ja põldu harides tublisti tööd teinud. Vanake hakkab aga ära väsima ja tänavu kevadel isa teda enam korralikult käima ei ole saanudki. Seepärast tuli meil eile kartulivaod käsisahaga sisse ajada - mina hobuseks ees ja isa tagant survet avaldamas ning NÕÕ hõikamas.

Vagudeajamise vahel tegelesin ma traktori diagnostikaga. Märgid viisid magneetoni - küünla säde on nõrk ja juhuslik. Tänapäevaste asjade remontimise vahel on vana vene tehnikaga ses mõttes tõeliselt mõnus tegeleda, et asjad käivad suurema vaevata lahti ja kuskil ei ole mingeid plastmassnagasid, mis juba paari esimese monteerimise käigus puruks lähevad. Magneeto sai molekulideks laiali võetud, aga viga otseselt välja ei paista, seega võtsin ma ta koju kaasa, et testriga kõik komponendid üle kontrollida. Kahtlustan, et kondensaator lööb üle.

Muuseas sai mootori all oleva tugiraami pragunenud kinnitused kokku keevitatud ja käiviti ladusamalt käima pandud (see on selline kellavedru ja trossiga, traktorit käivitatakse nagu mootorsaagi). Ja ülesõidu juurest kiivavajunud tõkkepuu ära koristatud. Raudtee üleskorjamisest (ja meie esimesest Riisipere-Taebla dresiinimatkast), näh, on ju juba 5 aastat möödas. Ja tee äärest kraavist välja kougitud tahmased liiprid, mis sinna talvel kinnijäänud lumesaha väljaaitamiseks sai täiteks topitud. Liiprid olid kraavipõhjas vett täis imbunud ja ropult rasked.

Kogu päeva saatis verejanulise sääseparve raevukas pinin ja armuvalus kägude katkematu kukkumine. On maikuu lõpp.

Caution! Contents may be very hot.

... selline tekst on lugeda termos-kohvitopsi kaanelt.

Huvitav, millal nad hakkavad peeglitele trükkima "Caution! What you see, may be very ugly"?

Võiks ju mõne peeglitootja vastu kohtukeisi püsti panna, mis? Rsk ta siis näitab mulle sellist irmsat lõusta omikuti.

Milline imeline õhtu!

Võtsin Meriti X-Bõrri ja käisin veel mõnesid muudetud rajalõike üle mõõtmas. Ja see ring läks päris pikaks.

Praegu on see hetk aastas, mis pahatihti märkamatult mööda läheb -- pole veel õieti talveunest äraganudki, kui juba on suur suvi käes. Seda toominga- ja sirelilõhnaaega tahaks nii palju kui võimalik enesesse ahmida. Kulgeda metsateedel ja püüda õhtupäikese kiiri, mis läbi värske roheluse tungivad.

Tegelikult on X-Bõrr väga hea kulgemiseratas. XL iseloom on palju metsikum, kutsub kruusateedel seda viimast piiri kompama. Ühtlast sõitu ta ei salli, kogu aeg olgu äkzn. X-Bõrr seevastu naudib madalate pööretega rahulikku podistamist. Kiiret pole kuskile. Ja sobivad talle ka kitsukesed-käänulised metsarajad. Kuigi, siiski, kõige kodusemalt tunneb ta end asfaldiga kaetud vanadel kurvilistel maanteedel. Näiteks Sauelt Jõgisoole. Jõgisool tuled hiway'le välja ja tõstad kiiruse korraks 110 peale, aga Haruteel keerab ratas taas vanale maanteele, mis läbi Muusika kulgeb. Seal on 60 kiiruspiirang, ja see sobib meile ülihästi. Vastutuleva vana Jawa juht viipab sõbralikult. Me mõlemad teame, et oleme Õigel Teel :)

What taste good?

Inglise poissmeestele pidada hirmsasti nalja tegema eesti neidude vastus küsimusele, kuidas kõlab "twelve months" eesti keeles...

Metsal omad loomad

Käisime täna (oi, teglt on tänasest juba eile saanud) Aigariga Kevadsõidu rada mõõdistamas.
Selle 130 km skoor:
* 2 sookurge, väga julget, vaatasid möödasõitvat autot rahumeeli 10m pealt;
* kährik;
* mingi nirk, nugis või muu vilgas pisielukas;
* jänes;
* kari metssigu, üpris julgeid;
* 2 metskitse.

Aga kui rajast rääkida, siis - pikk on. Tuleb süda kõvaks teha ja kümmekond km lühemaks kärpida.

Tsiklijumalad on mu maha jätnud

Eile Meriti X-Bõrril klapivahesid kontrollides õnnestus puruks keerata klapikaane reguleerava kork. Nojah, praegu oli hea võtta asenduskork XL kaane pealt (need mootorid on suuresti sarnased), aga XL kokkupanekuks tuleb ikkagi kuskilt uus kork leida... :(

Parim stressimaandaja on füüsiline rahmeldamine. Viskasin kasvuhoone vundamendist autokärutäie mulda välja ja vedasin Ellamaale isa juurde. Kasvuhoone vundamendile on nimelt plaan kuur ehitada, selleks aga tahan põrandaaluse mulla liivaga asendada.

Isa ei olnud kodus (oli parasjagu linnast tulekul) ja koerad olid vist pealelõunauinakut tegemas, igatahes õnnestus mul sedasi autoga õuele sõita, et nad ei kuulnudki. Kui autost välja tulin ja kuuri labida järele läksin, siis alles nad märkasid, et midagi kahtlast teoksil, ja tulid mu peale lõugama. Ma seisin hulk aega ühe koha peal paigal ja ei teinud häält. Ja nad ei tundnudki mind ära! Umbusk säilis isegi siis, kui ma taskust vorsti välja kraamisin ja neid maiustama kutsusin. Ma olin juba hulk aega õue peal asjatanud, kui nad viimaks klähvimise lõpetasid ja mind nuuskima usaldasid tulla. Pärast oli meil kõigil kolmel piinlik, et sedasi omasid võõrastatakse.

Ja ongi klapipesa

Tafka käest sain vajaliku võtme ja hüpotees leidis kinnitust - klapipesa on lahti tulnud ja silindrikaanest välja kerkinud.
Nüüd on see koht, kus ma meeleldi viiks selle lego kellegi targema kätte, kes ütleb, mis minema visata ja mida ja kuidas taastada/asendada saab. Kusjuures klapipesa on vigase nukkvõlli kõrval ilmselt teisejärguline probleem. Appi!

XL haige :(

Njah... mitte et vahepealse kuu aja jooksul midagi kirjutamisväärset juhtunud ei oleks, pigem on selle pausi põhjuseks olnud see, et olen elanud stiilis "sõida ja ära mölise". Täna hommikul aga on selline tunne, et võiks üle hulga aja pisut möliseda. Või vigiseda.

Pühapäeval, olles öösel tulnud tagasi Lavassaarest (mis tegelikult vääriks pikemat muljetamist) ja ennelõunal veidi Kevadsõidu rada täiendanud, sõitsin parasjagu Kehtna-tagustel metsateedel aega parajaks, sest Merit oli Muska+Merke+Rolluga Türi lillelaadalt peatselt tagasi tulemas. Äkitse lõi mootorisse terava tiksumise sisse. Pidasin kinni, võtsin kiivri peast, käivitasin ja kuulasin... tiks tuli mootori ülaosast, klapikambrist. Mootor käivitus ja käis küll ühtlaselt, ent heli oli siiski nii terav, et mootori hullema kahjustamise ohus pidasin paremaks edasi mitte sõita. Võtsin siis ratta käekõrvale ja hakkasin mööda küngastest üles-alla kulgevat metsateed tsivilisatsiooni suunas astuma. Mõni langus lubas sadulasse hüpata ja sadakond meetrit priiküüti saada, ent sellega kaasnesid teised sajad meetrid küngastest ülestrügimist. Pisut üle kilomeetri ja nahk korralikult märjaks aetud, jõudsin Palukülla ja keerasin esimesse hoovi, kus inimesi askeldamas näha oli, sisse. Peremees lubas lahkesti enda õue peal ratta lahkamise käsile võtta ja laenas mutrivõtmeid.

Ilmnes, et parempoolse väljalaskeklapi nookuril oli ca 4-5 mm lõtk sisse tulnud ja see seal tiksuski. Kui aga vahe reguleerpoldist kokku keerasin, ei saanud mootorit enam ringi ajada, nukk lükkas klapivedru lõpuni kokku. Selgemat põhjust kohapeal ei õnnestunud tuvastada, kahtlustasin nookuri või nookuritelje purunemist. Helistasin Meriti endale järele ja leppisin peremehega kokku, et ratas jääb niikauaks tema õuele, kuni sellele õhtul käruga järele tulen.

Eile siis võtsin asja kodus põhjalikumalt uurida. Nookurid (neid on iga klapi kohta kaks) paistsid korras olema, ent klapisääre ülemine ots koos vedrutaldrikuga istus naaberklapiga võrreldes tublisti sügavamal. Näis, nagu oleks klapp poolavatud asendis kinni jäänud, Ent kummalisel kombel liikus klapp vajutamisel vabalt allapoole (niipalju kui klapivedru seda lubas) ja, mis kõige kummalisem - mootoril oli kompressioon täiesti olemas, ehk et klapp pidas õhku! Esimese hooga tundus see täiesti sürr - nagu oleks klapisäär järsku 5 mm kokku tõmmanud??? Siis aga lõi pähe see mõte, et äkki on klapipesa silindrikaanes lahti tulnud ja oma kohalt välja tulnud, ent sedasi poolel teel kinni kiilunud, et klapp temaga kontaktis siiski tihedaks jäi...

Senine diagnostika oli käinud klapivahede reguleerimisavade kaudu, ilma klapikambrikaant maha võtmata. Nüüdseks oli aga selge, et pole pääsu terve klapikambri- ja ilmselt ka silindrikaane mahavõtmisest. Kuna ma eelmisel korral klapikambris käies olin näinud kurja vaeva kaane rattaraami paagialuse toru alt kättesaamisega, siis seekord otsustasin mootori raamilt esmalt maha tõsta ja alles siis osadeks võtta. See osutus lihtsamaks kui ma pelgasin.

Aga klapikambris tabas mind halb üllatus - mõlema väljalaskenuki tipud olid karvased. Mis tähendab nukkvõlli vahetust. Samuti on räsitud nukkvõli keskel olev liugelaager ja selle pesa silindrikaanes. Mis tähendab kaane vahetust. Ja peasüüdlase ehk klapini ma ei olegi veel jõudnud, kuna silindrikaane mahavõtmiseks läheb vaja õhukeseseinalist 12 padrunvõtit, mida ma pean nüüd minema linna pealt otsima.

On karta, et lühikese aja ja väikese rahaga seda südant taas tuksuma ei saa...