Ma pean selle teema ikka enda seest välja kirjutama, muidu jääb painama... :)
Mitmesugustel põhjustel on tänavune Superstaarišõu minult rohkem tähelepanu saanud, kui ma seda ise uskunudki oleks. Kuni finaalkontserdil Linnahallis käimiseni.
Võitjatiitliga pärjatud Ott on muidugi väga sümpaatne poiss ja vaatamata sellele, et tal finaalis kõrged noodid üksjagu katki olid, suurepärane laulja. Pipart sellele, kes üritab väita, nagu oleks saatevõit mingi kokkumäng või et ta seda tiitlit vähem väärib kui Birgit, Marten või kesveel.
Aga kirjutama ajendas mind tegelikult Birgit. Mäletan, et kantrivooru ajal olime parasjagu kellelgi külas ja ma tegelesin hoopis millegi muuga, telekas mängis toanurgas tapeediks. Ent kui algas Birgiti "Blue", ei saanud mina enam telekalt silmi (või pigem kõrvu). See "memm", kellele ma siiani polnud mingit tähelepanu pööranud, võitis selle lauluga mind hoobilt täitsa ära. Ok, laul ise on ka muidugi selline vägagi "minu muusika", ent Birgit oskab sellesse midagi sellist sisse panna, mis finaalis, otse minu ees laval ja varasema suudioesitusega võrreldes veelgi säravamas vormis esitatuna, minu kaleda silma päris niiskeks tõmbas.
Praegu meenus üles otsida ja ära kuulata ka laulu algne versioon LeAnn Rimes'i esituses. Ent midagi ei ole teha - minu sümpaatia kuulub Birgitile!
12.03 Dar Es Salaam - Istanbul - Tallinn
3 days ago
No comments:
Post a Comment