Suvesegadus

Suveseiklusest on juba rohkem kui nädal möödas, ja hääl kuklas ütleb, et peaks sellest miskit kirja panema, kasvõi selleks, et muljeid enda jaoks salvestada. Ja noh, igasugusest tühjast-tähjast jahub siin, aga sellisest suursündmusest ei piiksagi. Aga näed, ei ole käsi tõusnud selleks seni.

Ühelt poolt on asjad nii, et paraku ei järgnenud tänavusele Seiklusele tavapärast rahulolu ja pingelangust. Midagi jäi nagu tegemata, midagi poolikuks. Kohalesõidumängu totter aps - kahe foto asukoha segaminiajamine - tekitab siiani piinlikkust. Ja see viimase päeva sõnumiserveri kokkukukkumine, mis on küll ses mõttes hea ja halb koos, et võttis ehk silm-ruutus-skoorijatel veidi indu maha ja lasi rohkem elu põhiväärtustega tegeleda (kui pateetiliselt väljenduda). Aga mine sa tea.

Teisalt - see võib küll mulle vaid tunduda - kippus tänavuses seikluses nappima värskust. Kõik päevad olid head, aga tavapäraselt head, rutiinselt head. Samas - kes ütles, et uudsus on esmatähtis? Staazikad olijad käisid, nautisid, kiitsid... seega peaks ju kõik hästi olema?

Kui ma seni olin arvanud, et 10-aastat-ja-Eestile-tiir-peale võiks olla ihaldusväärne eesmärk, mille saavutamiseks ka võhma jätkub, siis praegu, kus 7 on tehtud ja 3 veel minna, ma seda enam nii kindlalt ei väida.

Vaat sellised vastakad tunded...