Ood endurotsiklile

Samal ajal kui MadOne kogu eesti rahva taas ühiselt hingama tõi, põristasin mina mööda väikesi teekesi ja tõdesin, et ei ole olemas teist sellist liiklusvahendit, mis võimaldab ühtviisi hästi nii kitsukesi ja konarlikke metsaradu läbida, kui ka suurele teele jõudes loetud sekunditega maksimaalsete legaalsete kiirusteni kiirendada ja nende kiiruste juures pingevabalt kasvõi ühe jutiga eesti teise otsa sõita.

Tänasele teekonnale jäi ka üks kõrvaline metsatalu, mille suletud hoovist tee otse läbi läks. Väljas oli juba loojangujärgselt hämar, seega ei tundunud äsja läbitud 4 km mudamülgaste ja kivinukkide vahel väga ahvatlevad kordamiseks. Võtsin siis kiivri peast, tegin viisaka näo pähe ja läksin uksele koputama. Ma olin üldiselt igasugu üllatusteks valmis, aga mitte selleks, et pika koputamise peale avama tulnud noormees minuga inglise keelt rääkima hakkas! Ent väravad tehti lahkelt lahti ja tee tagasi tsivilisatsiooni oli märksa siledam kui äsjaläbitu.

Veidi hiljem köitis pilku suur must selg, mis pikkade hüpetega viljapõllus diagonaalselt teega mulle lähenema hakkas. Õnneks saabus temale kursimuutuse otsus hetk enne, kui minuni äratundmine, et tegu suure metsseaga on. Meie teed läksid rahumeelselt lahku :)

PS Üks häda siiski mootorrattal on. Ühest taluõuest sööstis mulle järele verejanulise olemisega peni, ja kuna minu ees kulges omas tempos laiade haakeriistadega traktor, ei saanud ma ka rullikeeramisega peni ignoreerida. Oli juba viimane hetk tsikkel kinni pidada ja rünnak vastu võtta, kui traktor teelt kõrvale keeras. Vabanenud teed kasutades jätsin ma oma püksisääred seekord peni hammastega tutvustamata.