Kevadkroonika

Oioi kui pikk paus on vahele jäänud.
Möödunud poolteise nädala sisse mahub:
* hoogne kevade saabumine, poolteise meetri kõrgusest õuelt kokkukuhjatud lumehangest on tänaseks peotäis järel ja homme ilmselt seegi kadunud. Teedelt on kelts läinud, paljud metsavaheteed põhjatuks mülkaks muutunud ja jõed vett servani (ja kohati üle serva) täis.
* külmetus, mis algas esmaspäeva õhtul kurguvaluga ja läbis järjest traditsioonilised etapid "mandlid paistes - nina tatine - ragin rinnus". Uhkele plaanile Suurel Reedel üks pikem tsikliretk teha tõmbas see haledalt kriipsu peale. Aga sinepiplaaster ja põdrasamblatee on meie sõbrad ning tänase seisuga võib haiguse ravituks lugeda.
* ühe orienteerumisraja kokkupanek. Sai viimaks teoks tehtud juba hea mitu aastat küpsenud plaan korraldada seiklus 1930ndate aastate kaardil. Laupäeval käisid paar väiksemat seltskonda ning pühapäeval seikleja.ee rahvas Ajamasinaks ristitud seiklust lahendamas ja tagasiside on eranditult positiivne.