Lubage, et seekord isekirjutamise asemel tsiteerin siin ridu, mille lugemisel mul süda põksuma hakkas ja silm niiskeks tõmbus. Olin juba mitu päeva võtnud hoogu, et ise sellest sündmusest kirjutada, ent peale SELLE lugemist on endal sõnad otsas.
Sündmuseks on Eesti motoorienteerumise sarja viimane, V etapp. Autoriks on Juho, kruusaklassi võitja. Tsitaat võetud
siit.
jah, aeg lendab ja eile hommikust on saanud täna õhtu. väljas valitseb tuulevaikus... tulemas on öö... tõenäoliselt on tekimas ka sametine udu, mis katab maad ja kannab edasi kellakaja. kes teab millest jutt, see teab, ja kes ei tea, sellele ei saa ka selgitada, kuna mõne asjaga siin ilmas on nii, et seda peab kogema.
kesk-eesti tuur, issanda aastal 2009
ilma pikemat juttu tegemata ütlen lihtsalt ühe sõnaga - ee... ....
no vot. mis küll see sõna peaks olema, mis kirjeldaks kogu seda sujunud üritust sel kaunil päeval. mis kirjeldaks seda ootusele järgnenud toimunut, mis omakorda ei tekitanud vähimaidki trotse. mis annaks aimu sellest hoolsast organiseeritusest, kus küllatulnu tunneb kui salajast piinlikkust, sest kõik on väga meeldiv ja detailideni läbi mõeldud. seda sõna, mis ei jätaks märkimata punktide paigutajaid, kuna tema töö on olnud laitmatu ja punktid täpsed. sõna, mis kasvõi natukenegi vihjaks kiitusekiiri rajameistrile, kuna rada oli äärmiselt nauditav, hullutav ja ennastunustav. kuidas teisiti kirjeldada rada, kus kiired kruusakurvid panid kaardi jälgimist unustama. üha uusi läbilibisemisi nautides kadusid kiirelt tunnid ja kogunesid punktid, andes kesk-eestile järjest enam tagasitulemise soovipügalaid. kuidas peaks kõlama see sõna, mis kasvõi ligilähedaselt kirjeldaks vahvat pererahvast, kes hommikul viimastele ärkajatelegi putru ja enne lahkumist vastvalminud kooki pakkus. kui pikk peaks olema see kõikeütlev sõna, mis piisavalt tõetruult annaks pildi seltskonnast, kes orienteerumas käib... need ei ole kohe päris kindlasti pelgalt mootorratturid... vaid palju enamat. jah enamat, sest on tugevalt tajuda heatahtlikust ja toredaid soove, kus tasa tögatakse, kuid sisimas ollakse valmis abikäsi ulatama. kus muhe loba käib sügavate öötundideni ja rõkkav üksmeelne naer ei jäta võimalustiki olla sellest mitte kaasa kisutud....Vaat nii ongi.
